“Suur juhus” on alati platsis
Kui küsin, mis eriala Villu õppinud on, muigab ta kavalalt ja ütleb, et räägiks sellest hea meelega siis, kui diktofon on kinni. “Eriala, mida kõrgkoolis õppisin, on väärikas ja huvitav, kuid väga kaugel sellest, millega ma juba veerand sajandit tegelenud olen. 1984. aastal, mil ma kõrgkooli astusin, oli teine riik ja teised ajad ning noore inimese valikud olid nagu nad olid. Õppisin valet asja, mida mul tänapäeval enam vaja ei lähe.”
Villu räägib mulle muhedalt siiski off-the-record oma loo ära ja me naerame pisarateni, mida kõike noorel spetsialistil oma valitud erialal nõukaaegses elus läbi teha tuli. Kui Villuga kunagi jutu peale saate, äkki ta räägib teile ka.
“Nagu paljud asjad elus, oli ka minu sattumine Audi juurde üks suur juhus,” nendib Villu. “Hea sõber ja klassivend
töötas firmas AS Auto Matkar, mis rajas esimese Audide esindussalongi Staadioni tänavale. Me kõik alustasime nullist, sest teadmisi oli kõigil vähe.” Et välismaa autode peent hingeelu tundma õppida, tuli Villu sõnul väga palju juurde lugeda ja uurida. Kuid seda tuli teha kõigil ja mitte ainult automaailmas – toona olid kõik valdkonnad oma uute turumajandusereeglitega meie jaoks nagu hiina keel.
Täna Villu enam otseselt klientidega peaaegu kokku ei puutugi, sest sellega tegelevad tema vastavatel ametikohtadel olevad kolleegid. “Kuid kuna mu kliendibaas on aastate jooksul väga suureks paisunud, siis aeg-ajalt tuleb ette ka kõnesid otse mulle. Loomulikult on mul alati hea meel, kui mõni klient helistab – minu jaoks on see eelkõige usalduse küsimus. Ja kasutangi siinkohal võimalust tervitada nii oma vanu, tänaseid kui tulevasi kliente!”
Villu lisab, et kuna häid autosid leidub lisaks Audile teisigi, on üks võimalus hoida vanu ja saada juurde uusi kliente just eeskujulik teenindus. “Öeldakse isegi, et enam ei ole tegu auto- vaid klienditeenindusega. Tipptasemel autoteenindus ja remont peavad ju niikuinii olema.” Alluvaid on Villul kokku kakskümmend viis, remondiosakonna alla kuuluvad nii otseselt autode hoolduse ja remondiga tegelevad diagnostikud, elektrikud, mehaanikud, tehnikud, garantiimeister ning ka pesula. Mingist rutiinist pole Villu sõnul juttugi: “Kõik päevad on erinevad ja toovad endaga kaasa uusi väljakutseid! Päev algab sellega, et vaatan, kas meeskond on komplekteeritud. Ja kui pole, siis tuleb töös teha vajalikud ümberkorraldused. Samas peab olema paljudes küsimustes paindlik, et tagada tööprotsessi sujuv laabumine ja selle tulemusena kvaliteetne teenus. Kliendi ootusi petta ei tohi.” Abivalmis mehena on Villu valmis kolleege aitama ka siis, kui asi otseselt tema tööülesannetesse ei puutugi. Peaasi, et kogu majas kõik kenasti sujuks. Põhjuseid, miks Villu Audile nii pikalt lojaalseks on jäänud, on mitmeid – hingelähedane valdkond, toredad kolleegid ja kliendid. Üldse hindab ta Audit kui tööandjat väga kõrgelt. “Palk on korralik, ettevõtte on soliidne ja kõik omapoolsed lubadused täitnud. Kindlusetunne on see, mis loeb.” Nagu auto puhulgi.
Trompetimängu puhul peab Villu kõige olulisemaks pidevat harjutamist ja möönab, et kuna ta pole ligi kakskümmend viis aastat enam mänginud, tuleks tal nüüd sisuliselt nullist alustada. “Noote sa muidugi ei unusta, isegi sõrmed võivad kuidagi liikuda, kuid hingamine ja peenmotoorika ei tule enam järele,” valgustab Villu trompetimängu nüansse. Lastemuusikakoolis Villu käinud ei ole,. “Algõpetuse sain isa näpunäidete järgi ja meil oli kodus mitmesuguseid teisigi pille. Noodid sain selgeks hiljem orkestris dirigendi käe all mängides. Kui peaksin täna pilli kätte võtma ja mängima hakkama, suudaksin une pealt esitada ilmselt vaid neid viitteist marssi, mida ma Vene sõjaväes söögi alla ja söögi peale mängima pidin,” naerab Villu. Villu trompetistikarjäär jäi 25 aastaselt katki. Kuid kuna loodus teadupärast tühja kohta ei salli, hõivas tekkinud vaba aja sport. Täpsemalt korvpall, mille juurde meelitati 192 sentimeetri pikkune Villu juba ülikoolipäevil. Kolm aastat järjest tuli ta oma teaduskonna tiimiga Eesti Põllumajanduse Akadeemia meistriks ning tänaseni jätkuva korvpalliharrastuse tulemusena ongi seinale kogunenud muljetavaldav medalikollektsioon. Villu kuulub rahvaspordiklubisse “Kuuse” (nimi tuleb klubi asukohast Laagris Kuuse tänaval), kuid lööb kaasa erinevates võistkondades - näiteks seenioride meistrisarja võitjameeskonnas “Wombat” (treener Hannes Reinola). Kokku tuleb nädalas kaks, vahel ka kolm treeningut ning võistlusgraafik on seenioritel tihe. Seenioriks kvalifitseerub Eesti Meistrivõistluste sarjas juba 35 aastaselt ning seenioride Eesti meistrivõistlustel on Villu sõnul koos kogu kunagine Eesti korvpallieliit. Viimane medal, mis Villule kaela riputati, oli 45+ ja 50+ vanusegrupis hooajal 2016/2017 saavutatud võidu eest. “Ega ma mängus väga osav ei ole, aga mõningates elementides olen nö omal kohal,” jääb Villu lõpuni tagasihoidlikuks.