Esimene asi, mis maestro Arvo Volmeri puhul temaga jutule saajat võlub, on kahtlemata soe huumor ja aval naeratus. Kuid mitte ainult! Volmer on äärmiselt nauditav vestluspartner, kes suudab nii muusika tegemist, selles elamist-olemist kui ka kõrgkultuuri ühiskondlikku mõju äärmiselt nauditavalt lahti seletada. Ta pikib oma juttu sisse
anekdoote, teeb siksakilisi kõrvalepõikeid, kuid jõuab alati tagasi jutu ivani. Ise ta ütleb, et armastab nii elus kui muusikas struktuuri – tugevat alust, millele asi üles ehitada. Et vajab selgust eelkõige seepärast, et kaldub ise olema tundeline ja emotsionaalne. Nagu kõik tänapäeva dirigendid, veedab ka Volmer oma elust palju lennukis ning aega tuleb jagada mitme orkestri ja teatrilava vahel. Samas pakub see maestrole suurt rahuldust – elus on vaheldust! Pendeldamine Estonia maja eri tiibade, teatri ja kontserdisaali vahel, ei tekita Volmeris mitte stressi, vaid teeb teda pigem õnnelikuks. “Ühest küljest vormiline rangus, mis on vajalik sümfoonias. Teisalt on nii kergendav, kui saad end lasta kanda dramaturgilisel impulsil,” võtab ta olukorra elegantselt kokku.

Kui vaadata muusikaelu seisukohalt, siis on Eesti nii väike, et vaevalt leiabki kedagi, kel poleks selle maja ühe või teise tiivaga mingit seost. Muidugi on ka neid, kelle muusikaline tee on käinud läbi Vanemuise teatri, kuid neid on oluline vähemus. Tallinnas lihtsalt on rohkem tööd ja see on Eesti muusikute jaoks olulisim rahvusvaheline värav. Minu esimene etendus oli Estonias 1985. aasta maikuus – Händeli ooper “Alcina”. Olin siis kakskümmend kaks aastat vana (naerab). See oli toona suursündmus – esimene katse tuua Estonia lavale barokkooper. Etendus läks küllaltki ladusalt ja ma ei mäleta, et oleksin väga närveerinud. Dirigeerimine on võrreldes pillimänguga suhteliselt erinev ning kui mõtted on peas selged, on dirigendil mõnevõrra lihtsam kui mängijatel.

Sest isegi kui muusikul on mõte selge, aga käsi erutusest väriseb, on väga raske hästi mängida. Tean seda omast
käest, sest minu erialapilliks oli klaver ja eksamil läks vahel ärevus nii suureks, et see puhtfüüsiliselt segas ja süda oli paha. See kõik oli nii jube, et dirigeerimine tundub pärast seda väga lihtne. Kuid eks minulgi oli esimest korda juhatades veidi närv sees. Muide, kogesin sama tunnet alles eelmisel aastal, kui pidin Estonias ühegi proovita juhatama Dontizetti ooperit “Armujook”. Muidugi olin ma loo ära õppinud, kuid pulti tuli siiski minna ühise lavaproovita.

Eks teatritel ole tihe ajakava – lavaproovid planeeritakse aasta aega ette. Hooajal mängitakse nii juba repertuaaris olevaid tükke kui uuslavastusi ning nii lava, orkester kui ka lauljad on väga hõivatud. Kui on võimalik teha midagi ilma proovita, siis repertuaariteatris see nii tavaliselt lähebki – prooviressurssi pole üheski teatris raisata. Kuid
uute solistidega tehakse üldiselt siiski lavaproov. Dirigendi jaoks tähendab see seda, et sul ei ole võimalik midagi n-ö oma käe järgi ümber teha, sest keegi pole seda varem kogenud. Muidugi on teatud käele reageerimise võimalused olemas - st orkester, koor ja lauljad tulevad sellega kaasa. Kuid kusagil tuleb piir vastu – liiga palju oma nägemust ja segadust ei saa dirigent lavastusse sisse tuua.

Ma naudin tööprotsessi, see on tõsi. Kuid tegelikult olen ma kõige laisem inimene maailmas (naerab nakatavalt).

Mul on terve kuhi teoseid, millega ma väga tahaksin tegeleda. Ning tihti taban end sellelt, et kui pean õppima mingit
orkestrikava, uurin ma selle asemel näiteks hoopis seda, kuidas on kirjutatud Brahmsi Viiulikontserdi klaveripartii ja kas ma saaksin sellega ka ise hakkama. Ma justkui kaldun teemast kõrvale, kuid samas tean, et seal kusagil alateadvuses toimuvad õiged protsessid.

Just eelnevast lähtudes tean ma, et esimene suur töö tuleb mul teha ära võimalikult vara, mitte jätta tutvumist materjaliga viimasele hetkele. Alustan varakult, seejärel jätan materjali n-ö täiesti laokile, mis aga ei tähenda, et minu sisemuses midagi ei toimuks. Mingisugusel hetkel teose juurde tagasi tulles tajun ma, et sellega on vahepeal midagi toimunud, et see on minus edasi arenenud. Ja muide – on raskeid teosed, kus on nii palju noote, et seda ei jaksagi ühe korraga ära õppida.

Ma pole seda küll juhatanud, kuid see on iseenesest täiesti tavaline teos. Tema ümber valitsev müstika ei pea paika. Aga minu jaoks oli müstiline materjal, mida oli raske nullist õppima hakata, Wagneri “Tristan ja Isolde”.

Selle küsimuse haare on nii lai, et sellele võiks vastata tunde (naerab). Kuid ma hakkan peale väga lähedalt ja kuna ma töötan ka sümfooniaorkestritega, räägiksin esmalt seal toimuvast. Sümfooniaorkestrite puhul on üldine tendents fookuse laiendamisele – see tähendab muu hulgas ka popja rokkmuusika ning crossover´ite kavva võtmist. Põhjuseks on soov hoida mingi turuosa enda käes ja võidelda sõna otseses mõttes aina raskeneva majandusliku olukorraga. Mingil hetkel oli kultuur saavutanud väärtusliku positsiooni ja oli iseenesest mõistetav, et seda heldelt finantseeriti. Nüüd oleme tagasi 18. sajandis, mil moosekandid pingutasid hommikust õhtuni selleks, et napilt ots-otsaga kokku tulla. Bach ju sisuliselt tappis end tööga ära. Sajandite lõikes on olnud aegu nii- ja naasuguseid. Praegusel ajal on vajadus mitmekesiselt esineda väga suur. Kui räägime väga abstraktsest muusikalisest tasandist, on visuaalne pool ja turundus laiemale kuulajale paremini mõistetav kui väga detailne kõrgtasemeline sisu. Seetõttu võime näiteks mängida barokki piisavalt hästi ka ilma, et kasutaksime seejuures ajastutruudel pillidel mängivat orkestrit. Ning kuna see muusika on äärmiselt põnev, tulevadki inimesed hoopis meid kuulama ega pea vajalikuks autentse muusikalise elamuse nimel sukelduda sinna päris “tolmusesse” barokimaailma.
Ameerikas, kus orkestrid on isemajandavad, tuleb
eelkõige meeldida sponsoritele. Eesti orkestreid peetakse ülal maksumaksja raha eest ja meie peame midagi pakkuma ka neile, kes klassikalise muusika kontsertidel ei käi. Kõik, mis puudutab visuaalteatrit, sealhulgas ooperit, liigub minu arvates kergelt vastupidises suunas – toimub spetsialiseerumine. Näiteks kui Pariisis lavastatakse barokkooperit, siis suure tõenäosusega mitte Bastille´ ooperimajas, vaid Palais Garnier´s ja seda ei esita kunagi nende oma orkester, vaid tellitakse ajastu pillidel mängiv orkester. Neil on raha ja võimalus seda endale lubada, sest Jaapani turistid ostavad nagunii kõik piletid ära. Spetsialiseerumise taga on selliste lavaproduktsioonide tootmise kõrge hind, ja seda ei ole mõtet teha vaid paariks etenduseks etenduseks. Väga ultramoodsate lavastustega tuleb aga olla ettevaatlik, sest siis hakkavad kohalikud nina kirtsutama ja turistid lähevad pärast esimest vaatust ära.

See on väga libe tee, sest mingil hetkel viib see renomee alla. Kuid teater peab hoolitsema selle eest, et olla publiku jaoks püsivalt huvitav. Selge on see, et ükskõik missugune suur spektaakel ei tasu end ära piletihinnas. On palju debatte, kus räägitakse, et miks me raiskame raha, ooperiteater või sümfooniaorkester ei tooda ju midagi! Aga unustatakse hariduslik ja emotsionaalne aspekt. Me võime vastu küsida – miks me raiskame raha, et õpetada lapsi kirjutama. Nagunii nad ei kirjuta ju enam käsitsi. Siis öeldakse, et ühiskond läheb käest ära. Läheb jah, aga läheb ka siis, kui me ei õpeta kauneid kunste! Kunsti- ja kirjaoskus on ju harituse-hariduse eri tahud. Nad ei välista ega asenda üksteist. Panustades liialt ühele, näiteks humanitaarvaldkonnale, oleme jõudnud sinnamaale, et meil ei jagu insenere,sest see eeldab huvi reaalainete vastu. Kõik tahavadki vaid joonistada, pilli mängida – eelistatakse valdkondi, kus ei pea piltlikult öeldes käsi mustaks tegema. Aga eks ma ise ole ka terve elu vaeva näinud, et jumala eest oma käsi mitte mustaks teha (naerab nakatavalt).

Kaheksa aastat oli täpselt nii sobilik aeg, et anda teatepulk rahuliku südamega üle Vello Pähnale. Kahtlemata oli see huvitav eneseteostuseperiood, kuid samas ka väga raske, sest töötasin samal ajal (2004–2013) ka Austraalias Adelaide’i Sümfooniaorkestri kunstilise juhi ja peadirigendina.

Nad otsisid endale Euroopast kunstilist juhti. Või kui päris täpne olla – nemad ei otsinudki, hoopis Tasmaania Sümfooniaorkester ja Perthis asuv Lääne-Austraalia orkester otsisid Euroopast kunstilist juhti ning mind kutsuti sinna juhatama. Kuna keegi oli Adelaide´is juhatamisest ära öelnud ja seal oli veel mitmeid asjaolude kokkulangemisi, pakuti mulle võimalust juhatada kaks nädalat ka seal. Ju see siis avaldas mingit muljet, mind kutsuti korra veel tagasi ja seejärel pakuti lepingut. Samal aastal alustasin peadirigendina ka Estonias. Üldiselt käib peadirigendi ja kunstilise juhi otsimine maailmas kinnise konkursina. Sellele kutsutakse osalema dirigendid, keda soovitakse orkestri eesotsas näha. Maestrod kutsutakse juhatama, see on see n-ö dirigentide trikoovoor, kus tõesti midagi varjata ei ole võimalik.

Nii, et Adelaide´is olid algul nädalapõhised asendused ja siis sai seda sujuvalt kombineerida. Kuid kui hakkasin Sydney ´is rohkem oopereid juhatama, tuli Estonias otsi kokku tõmmata, sest endises rütmis jätkata polnudki enam võimalik. Kui Austraaliast Eestisse juhatama tulin, ei saanud ma õigupoolest teatrimajast väljagi.

Minu pere on alati elanud Eestis ja kodu on alati olnud siin. Elan ka praegu püsivalt Eestis, kuid üks pidepunkt on mul ka Pariisis.

Ei, mitte kordagi! Austraalia periood oli iseenesest väga tore ning inimese elukaart vaadates oli see füüsiliselt kõige võimsam periood. Kuigi kvalitatiivselt olen praegu loodetavasti palju parem (naerab), olin toona palju noorem ja nii mõnedki asjad olid teisiti. Tegelikult on nii, et endal on sisemuses tunne, et kõik läheb kogu aeg paremaks – hakka või nutma! Volmer naerab muhedalt ja küsib, kas ma tean, millal vana juut nutab. Ma ei tea, ja Volmer ütleb: “Siis kui kõik on hästi!” Sest karta on, et kohe hakkab halvasti minema.

Aastad 1993–2001 oli tõesti väga keeruline aeg. Põhiküsimus oligi see, kas orkester üldse jääb püsima. Polnud palka, polnud pille, polnud vahendeid… Olukord oli võimatu! Kui sa tahtsid muusikuna jätkata, siis tuli hakata kas FIE-ks, taksot sõitma või nuputada jumal teab mida välja, et lapsed koolitada, arved maksta ja leib lauale saada. Paljud muusikud siirdusid välismaale. Jäid need, kel oli lisasissetulek pedagoogitöö näol, kes tapsid end siin mitmel töökohal rabeledes või kelle elu lihtsalt ei võimaldanud võõrsile kolida. See oli aeg, mil viiendast puldist sai esimene pult (pillirühma esimängija). Hakkasime noori otsima ja võtsime tööle Tallinna Muusikakeskkooli õpilasi. Samasugune võitlus ellujäämise eest uutes oludes toimus ka publiku poolel. Kontserdisaal pole mingi omaette nähtus, mingi “oaas kõrbes”. Selles peegeldub tegelikult kogu ühiskond. Kui inimestel on peamine mure elus hakkama saada, sõna otseses mõttes toidu hankimine, siis jääb meelelahutus kõrvale. Käima jäid need, kel neid muresid ei olnud või oli neile vaimutoit tähtsam. Inimese elukvaliteet ei sõltu ju tegelikult sellest, mida ta sööb või seljas kannab. Elukvaliteet sõltub minu arvates sellest, mida me iseenda jaoks kvaliteediks peame, millega me sisustame oma mõtteid ja aega. Ma samas ei eita, et mugavused lisavad elule kvaliteeti. Ma hindan näiteks kõrgelt sõitmist hea autoga. Mulle meeldib kuulata hea kvaliteediga muusikat ja nautida privaatsust, mida autoga sõitmine annab.

(Naerab) Pariisis metrooga ja Tallinnas sellega, mis ette juhtub. Autot mul ei ole, sest ma olen nii liikuv, et pole jõudnud isegi auto soetamisele mõelda. Pole ka õiget vajadust.

Minu praegune orkester on Itaalias – alates 2014. aastast olen Haydni Orkestri peadirigent. Neli aastat koostööd on
näidanud, et asi toimib. Isegi kui orkester on hea, siis erinevate dirigentide käekiri jätab erineva jälje. Kuid nüüd ma juba näen, et töö, mis ma olen nendega ära teinud, on hakanud vilja kandma. Et ma ei pea alustama iga kord jälle nullist, kui ma neid juhatan. See on mõnus tunne, nii lihtsalt jõuab muusikas kaugemale ja sünnib parem kvaliteet.
Mulle on alati meeldinud ilusad meloodiad, kuigi ma ei väida, et selleks, et rääkida heast muusikast, peab sel olema ilus viis – ka “kole” ja “õudne” on kunstilised kujundid. Me ju teame, et õudusfilmid vapustavad meid palju enam kui meelelahutuslikud filmid. Muusikasse ei saa neid kategooriaid aga üks-üheselt üle kanda, sest esteetilisi kategooriaid on rohkem. Aga ilus viis on see, mida inimene suudab ka järgi ümiseda ja laulda. Laulmine on aga inimese ürgomadus ja oma õrnemaid tundeid väljendab ta ju ikka mitte trummipõrina, vaid romantiliste viiside saatel. Mis mulle oma Itaalia orkestri juures väga meeldib, ongi see, et nendega on meloodilise liini kujundamine väga lihtne, sest nad on ise emotsionaalsed.

Mind köidab konstruktiivne koostöö. Ma ei vali esitamiseks muusikat mitte selle põhjal, mida mulle meeldib juhatada, vaid lähtuvalt sellest, mida minu arvates on vaja, et me koos orkestriga areneksime. Ja siit tulebki, et kui me siis teeme seda, mida me väga tahame teha, oleme me selleks juba ette valmistatud. Peadirigendina tulebki tegeleda sellega, et juhatada ise ära see n-ö vaherepertuaar.

Väga hea turnee oli, orkester mängis väga hästi ja kui üks kord välja arvata, olid ka saalid väga head. Jah, tegu ei olnud suurlinnade ja esimese kategooria saalidega, kuid neil kõigil on oma kultuurilooline tähtsus ja seal käivad esinemas ka kõik suuremad kohalikud orkestrid. Nii näiteks on võimsa arhitektuuriga ja väga hea akustikaga Stephens Auditorium Ames´is Iowa osariigis mänginud New Yorgi Filharmoonikud Leonard Bernsteini juhatusel. Hoopis teistsugune tunne tekkis aga sama osariigi Mason City ülikooli saalis – saal kõlas hästi ja publik oli tore, aga seal oli küll tunne, nagu asuksime in the middle of nowhere… Kui üks kuulaja pärast kontserti tänama tuli, hakkasin ma peale jutuga, et vaat milline tore saal teil siin in the middle… kuid taipasin kiirelt, et ma ei saa neid solvata öeldes, et nende saal asub “keset eimiskit”. Õnneks tabas vestluspartner minu kimbatust ja lõpetas ise lause: “… in the middle of the cornfields?” (eesti k. keset maisipõlde. Iowa on USA olulisim maisikasvatuspiirkond - R.L). “Just! Sa võtsid mul sõnad suust!” olin ülirõõmus selle elegantse lauselõpetuse üle.

See oli üks omamoodi segakontsert, pühendatud Austraalia päevale. Tegu ei olnud klassikalise muusika kontsertiga, kuigi me muidugi andsime oma parima. Seal oli mul kõige kuulsam solist, kellega mul on olnud au laval koos musitseerida -mitmete Grammydega pärjatud Austraalia popja kantrilaulja Olivia Newton-John. Aga kuna ta polnud varem orkestriga koos esinenud, oli tal suur mure – millal ikkagi ta peab oma lauluosaga sisse tulema. Leppisime omavahel teatud silmsidemärgid kokku, proovisime paar korda läbi ja kõik õnnestus kenasti.

See oli üks omamoodi segakontsert, pühendatud Austraalia päevale. Tegu ei olnud klassikalise muusika kontsertiga, kuigi me muidugi andsime oma parima. Seal oli mul kõige kuulsam solist, kellega mul on olnud au laval koos musitseerida -mitmete Grammydega pärjatud Austraalia popja kantrilaulja Olivia Newton-John. Aga kuna ta polnud varem orkestriga koos esinenud, oli tal suur mure – millal ikkagi ta peab oma lauluosaga sisse tulema. Leppisime omavahel teatud silmsidemärgid kokku, proovisime paar korda läbi ja kõik õnnestus kenasti.

Neid väga häid kontakte on olnud väga paljudega. See oli vist Inglise dirigent Sir Adrian Boult, kes ütles, et vaadake, dirigendid, iga teie poolt selle teose tarvis panustatud tunni kohta on solist panustanud tuhandeid ja seda arvesse võttes võiksime me nende soove tõsisemalt tähele panna. See ei tähenda muidugi seda, et solistile tuleks suu ammuli otsa vaadata ja oodata korraldusi – nii ei sünni iialgi koostööd. Selleks, et koos musitseerida, peab orkester tajuma, mis hakkab juhtuma. Kui ta seda kuuleb alles siis, kui see on juba juhtunud, on tal lootusetult hilja reageerida. Siin tulebki välja dirigendi ja solisti vahelise koostöö ja üksteisemõistmise olulisus. Kui koostööd ei teki või üksteisemõistmine puudub, jääb kuulajale mulje, et orkester n-ö lohiseb solisti järel.

See on harjutamise küsimus, kuid ka kogemuse küsimus. Sest variante on lõpmatult palju, kuid need lahterduvad teatud viisil. Ma tajun juba proovis ära, kuhupoole asi tüürib ja mis stiil solistil on. Dirigendil peavad olema kogu aeg tundlad püsti, et tajuda, mis ümberringi toimub. Nende solistidega, kellega pole millestki rääkida, ei ole reeglina ka kuigi huvitav koos musitseerida.

Ausalt öeldes midagi erilist polegi. Tundub, et mida paremad on muusikud, seda vähem on neil ka kapriise. Diivasid ja pisut keerulisi olukordi võib ikka ette tulla, kuid neil on ka omad põhjused. Üheks on näiteks tippviiuldajate või -tšellistide puhul see, et nad on enamasti alustanud instrumendi õppimist väga varases eas, neil on lapsepõlv ära jäänud ja see avaldub hiljem mõrases isiksuses.

Ma nagunii valetan, kui ma sellest räägin (naerab), sest alles hiljuti kogesin seda, kui erinevalt inimesed samu sündmusi mäletavad. Minu vanaema avastas, et mul on hea muusikaline kuulmine (ma ei kurda selle üle ka täna mitte) ja avaldas arvamust, et ma võiksin muusikaga tegelda. Vanaema õpetas mulle natuke kodus klaverit ja suunas mind Tallinna Muusikakeskkooli ettevalmistusklassi, kus minust oleks saanud viiuldaja. Kuid kuna kool koliti Kivimäelesiis oli kodule lähemal hoopis Lastemuusikakool. Hakkasin seal õppima klaverit, minu õpetajaks oli legendaarne klaveripedagoog Veera Lensin. Tema käe alt ei ole küll tulnud ühtegi tipp-pianisti, kuid see-eest on õppinud mitmed meie silmapaistvad koorijuhid. Ta oleks minult võinud natuke rohkem nõuda, sest kuna tegin ka sporti (purjetamist), siis käisid eriti murdeeas mõtted klaveriõpingute nurka viskamisest sageli peast läbi. Eriti raske on siis, kui sa tegelikult ei ela oma harrastust soosivas keskkonnas, nagu see minu puhul oli. Samas innustasid jätkama esinemised, millele muidugi eelnes meeletu harjutamine ja ka natuke hirmu hakkamasaamise ees. Sest kui see kõik korda läks, oli väga hea tunne. Konservatooriumisse astumine oli teadlik valik, sest ma olin aru saanud, et erinevalt oma inseneridest vanematest mina sama eriala valida tahtnud. Minu jaoks oli põhimõtteliselt kaks varianti: sport või muusika. Valisin muusika, sest see oli minu jaoks midagi väga erilist. Nii sport kui muusika pakkusid võimalusi toonasest suletud ühiskonnast välja pääseda.

Kuna olin klaveriõpinguid alustanud teistest hiljem ja lisaks veel sporti teinud ning et sel aastal soovis sisse astuda väga palju häid pianiste, ei olnud klaverieriala sugugi enesestmõistetav valik. Konservatooriumi astumise eel sain konsultatsioone professor Arvo Ratassepa käest, kes valmistas mind ette sisseastumiseksamiteks. Helilooja Harri Otsa juures käisin eratundides, et täita lünka teoreetilistes ainetes, mida muidu õpitakse muusikakeskkoolis või muusikakoolis. Konservatooriumis pääsesin Olev Oja dirigeerimisklassi. Olen talle ülitänulik ja võib-olla kõige enam võlgu selle eest, et ma orkestreid dirigeerin ja üleüldse juhatan. Konservatooriumis tundsin esimest korda, et see on minu jaoks õige koht – mind ümbritsevad inimesed, kes mõtlevad nii nagu minagi. Aga mulle meeldis, ja meeldib siiani, väga ka arhitektuur ja üks minu unistus oli saada arhitektiks. Kuna pean end üsna emotsionaalseks inimeseks, on selge struktuuri, vormi ja proportsiooni olemasolu muusikas mulle vajalik.

Näiteks Manfred MIMi käsikirja alusel Estonias lavale toodud ooper “Ehmatusest sündinud rahvas” – see oli nii hea huumoriga tükk! Mulle valmistas selle kuulamine-vaatamine väga suurt lusti. Samasugust naudingut pakkus mulle ka 1996. aastal Pariisis Palais Garnier´s nähtud Robert Wilsoni lavastatud “Pelléas et Mélisande”. See oli esimene kord, kui ma Pariisi sattusin ja mulle jättis ka linn ise kustumatu mulje. Võib-olla on see tükk just seepärast mulle nii südamelähedane ja ma tahaksin selle kord ka ise lavale tuua.

Vanasti ma lugesin palju rohkem, viimasel ajal vähem. Aga kuna olen otsustanud, et peaks ikka prantsuse keele ära õppima, siis loen “Väikest printsi” ning lehitsen käänete ja verbide tabeleid. See on huvitav meelelahutus (naerab).

Mul on tohutult hea meel, et me elame täna Eesti Vabariigis. Ja minu vastus küsimusele, et kas me sellist Eestit tahtsimegi, on kindel jah! Ta võiks küll mõnes asjas veel parem olla, kuid selleks peaks igaüks meist peegli eest läbi käima. Me saime selle, mis me ise oleme. Mul ei ole Eestile mingit konkreetset kingitust, kuid ma usun, et ka see on hea, kui meis on lugupidamine, pieteeditunne ja pidev hool selle eest, et meist jääks maha veel parem Eesti. See võimalus on meil kõigil oma valdkonnas tegutsedes. Mina olen ülimalt õnnelik ja tänulik, et see Eesti meil olemas on! Ma olin kunagi väga skeptiline. Ma ei uskunud, et see üldse juhtuda saab ning olukord, milles me olime enne taasiseseisvumist, oli ikka äärmiselt murettekitav. Aga täna on mul koht, kus olla ja elada ja eesti keeles rääkida. Ma olen saatusele väga tänulik, et see võimalikuks sai.

• Sündinud: 4. novembril 1962, Tallinnas
• Õppinud dirigeerimist Tallinna konservatooriumis (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) professor Olev Oja ja professor Roman Matsovi juhendamisel (1980–1985); Peterburi konservatooriumis professor Ravil Martõnovi juhendamisel (1985 - 1990) ning täiendanud end USA-s Helmuth Rillingi meistrikursustel
• Dirigendikarjääri alustas 1985. aastal Rahvusooperis Estonia, aastatel 2004-2011 teatri loominguline juht ja peadirigent
• Esimest korda juhatas ERSO-t 1987. aastal, aastatel 1993 – 2001 orkestri peadirigent ja kunstiline juht
• 1994 – 2005 Oulu Linnaorkestri kunstiline juht ja peadirigent
• 2000-2004 Eesti Muusikaakadeemia Sümfooniaorkestri dirigent
• 2004-2013 Adelaide’i sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent
• Alates hooajast 2014/15 Põhja-Itaalias Bolzano ja Trento Haydni Orkestri (Orchestra Haydn di Bolzano e Trento) peadirigent
• Külalisdirigendina juhatatud orkestrid: BBC Philharmonics (Manchester), Birminghami SO, Prantsuse Rahvusorkester, Berliini Raadio SO, Tšaikovski nim. Akadeemiline SO, Moskva SO Russkaja Filharmonia, Stockholmi Kuninglik Filharmooniaorkester, Rootsi Rahvusorkester, Soome Raadio SO, Helsingi Linnaorkester, Kopenhaageni Filharmoonikud, Hollandi Raadio SO, Islandi SO, Porto Rahvusorkester, Sydney, Melbourne’i Uus-Meremaa, Lääne-Austraalia, Queenslandi, Tasmaania ja Auklandi SO-d ning erinevad orkestrid Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Hollandis, Taanis, Šveitsis, Saksamaal, Tšehhis, Poolas Iisraelis jm. Lisaks on Volmer juhatanud oopereid ja ballette Moskva Suures Teatris, Soome Rahvusooperis, Norra Rahvusooperis, Oulu Linnateatris, Malmö Ooperi- ja Muusikateatris
• Pälvinud muusikateatri aastaauhinna (1989 ja 2006), Eesti Kultuurkapitali sihtkapitali aastapreemia (2000), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (2002, 2007) ning Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2002). Eesti Teatri Muusikalavastuste auhinna Rahvusooper Estonia repertuaari laiendamise ning Richard Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde“ haarava muusikalise tõlgenduse eest (2009)
• A. Volmeri loometeed illustreerib mitmekülgne plaadistamistegevus.
• Dirigenti esindab mainekas kontserdiagentuur Harrison Parrott