Mul õnnestub Digital Sputniku asutaja ja tegevjuhi Kaspar Kallasega kohtuda alles pärast tõelist ajujahti – no Kasparit ei saa lihtsalt kätte ja tal pole minutitki vaba aega! Valmistan end selleks kohtumiseks siiski hoolikalt ette ja guugeldan nagu jaksan. Väheste ilmunud artiklite põhjal saan aru ühest – Digital Sputnik valmistab mingeid superuuenduslikke valgusteid, millest filmimaailm on sillas. Ehk siis uue põlvkonna LED-valgusteid, mida hinnatakse Hollywoodist Bollywoodini. Kuid huvitav pole Digital Sputniku puhul ainult see, kui säravaid filmitähti nende lambid on soojendanud. Põnev on seegi, kuidas vennad Kallased on selle kõigeni välja jõudud. Käesolev lugu just sellest räägibki.

Kaspar ütleb, et kasvas koos vend Kauriga (kes hoolitseb Digital Sputniku hea käekäigu eest USA-s) avatud koduses keskkonnas ja kuna nende tööga väga hõivatud vanematel polnud nende jaoks just üleliia aega, oli neil vennaga seetõttu aega käes piiramatult. “Püüan nüüd oma lastega sedasama praktiseerida, kuid aega-ajalt haarab mind julm süütunne sellepärast, et ma ei hoia neil ööpäevaringselt silma peal. Aga küllap on vajalik, et nad oma kogemuste najal korraks ka näppu põletaksid, sest muidu juhtuks see täiskasvanuna,” teeb Kaspar humoorika sissejuhatuse.
Keskkooli lõpetas Kaspar Tallinnas Arte Gümnaasiumis ja peab üheks toonaseks mõjukamaks õpetajaks keraamik Georg Bogatkinit. “Ülikooli ma ise poleks läinud – olin täielik laiskur. Aga vanemad sundisid! Ma lihtsalt ei teadnud, kelleks ma tahan saada ja keskkoolis oli mul ainult kahepuru,” ei püüagi Kaspar end näidata paremas valguses. “Olen täna 36 aastat vana, aga pole päevagi palgatööl käinud. Sellest hoolimata algavad kõik mu tööpäevad kell neli hommikul ja lõpevad kell kaheksa õhtul.” Kuigi võiks arvata, et Kaspar hõljub koos Digital Sputnikuga ainult filmimaailma kosmilistes kõrgustes, mahub tema päevaplaani ka perele hommikupudru valmistamine. Poegade Knutija Eriku koolitükkidel hoiab silma peal ema Aune. Ja pole ime – on ta ju Tallinna Inglise Kolledžis füüsikaõpetaja. “Tagantjärele kahetsen, et ise koolis lulli lõin ja nii palju väärtuslikku aega kaotasin. Seepärast tahan lastele õppimisharjumuse maast madalast sisse juurutada. Kui lapsed on magama läinud, teen igal õhtul vennale Ameerikasse kõne, et Digital Sputniku asjad sünkroonis püsiksid. Nii käib see viis päeva nädalas, laupäeva magan sisuliselt maha.”
Kaspar tõdeb, sellise tempo juures jääb uneaega napiks.
Ja see annab end ka tunda, sest töömõtted ei anna tihti rahu isegi voodis. “Ega ma enne neist mõtetest ei vabane, kui olen kas lahenduse leidnud või teinud ühe pika metsajooksu. Kui olen jooksnud umbes 7-8 km, jääb peas vaikseks ja tunnen, et olen end vaimselt välja puhanud.”
Kuna ülikooli siiski minna tuli, valis Kaspar Concordia Ülikoolis filmieriala. See oli tore kool ja tore eriala, kuigi hiljem selgus, et leiba on sellega Eestis väga raske teenida. Ajad olid toona lihtsalt sellised. Kaspar sattus tööle filmioperaatori ja lavastaja Arko Okki juurde ning tänaseks on tal ühtekokku ette näidata umbes kakssada filmi, mille juures ta erinevates ametites tegev on olnud. “Viimane produtsenditöö oli 2015. aastal PÖFFil parima operaatoritöö auhinna pälvinud Läti film “Ausma” (“Koit”), kus ma olin subtiitrites kirjas kui kaasprodutsent Poolast.” Ja just Poolast kõik algaski.

“Kõlab eksootiliselt, aga ma elasin tõesti viis aastat perega Poolas ja tegin seal oma filmiasja. Põhjused olid puhtpraktilised. Tegin Eestis filmidele postproduktsiooni, kuid selleks, et ära elada, tulnuks aastas teha vähemalt kümme mängufilmi ja kolmkümmend dokfilmi. Eesti on aga nii väike, et isegi kui kogu turg oleks olnud minu käes, poleks ma ikkagi omadega plussi jäänud,” meenutab Kaspar ammuseid aegu.
Mõttele teha mitte filme, vaid võttetehnikat filmide tootmiseks, tekkis Kaspari sõnul otsesest vajadusest. Tallinnfilmi labori sulgemise järel pidid filmitegijad hakkama filme töötlema Soomes, Poolas ja Tšehhis ning digitehnika ei olnud veel nii arenenud, et keegi oleks julgenud sellele panustada. “Aga noor filmitegija nagu ma olin – raha ei olnud, huvi ja tahet aga see-eest kõvasti. Hakkasin proovima- katsetama videokaameraga filmi tegemist ja postproduktsiooni. Tekkis omapärane nihestus - kui muu maailm alles kaalus seda mõtet, siis meie siin juba tegime.” Esimese tõsise tõuke digikaameraga filmitegemiseks andis töö Kadri Kõusaare skandaalse filmiga “Magnus” (2007), mille esilinastus toimus Cannes´is, kuid mis Eestis kohtu poolt ära keelati. Kaspar oli selle filmi monteerija.
“See tundus mõeldamatu, et oleme filmimaailmas teerajajad, aga nii see oli. Kaks aastat hiljem pälvis samasuguse digikaameraga vändatud Danny Boyle´i film „Rentslimiljonär“ kaheksa Oscarit! Ja selleks oli filmi operaator Anthony Dod Mantle – üks maailma parimaid kaameramehi - küsinud nõu meie, Eesti tudengite käest!”
Kuid läbimurret see teerajajatele enestele siiski ei toonud. “Keegi ei tundud rohkem vähimatki huvi ja rahaliselt läks meil väga halvasti.” Millest elasite, küsin. “No ei elanudki – saime kusagilt raha, maksime võlad ära ja hakkasime jälle nullist peale. Ostsin esimese digikaamera võlgu ja maksin seda tagasi kaks aastat! Aga kunagi ei tea, mis nurga taga ootab ja võib juhtuda, et kaevad ja kaevad, kuid väsid just veidi enne seda, kui sinu suurpäev kätte jõuab,” jätkab Kaspar. Vennad Kallased ei väsinud, kuid samas sai ka selgeks, et väikeses Eestis nad nii edasi toimetades kuhugi välja ei jõua.
Poolas elas “Magnuse” operaator Pawel Sobczyk, kes kutsus Kaspari koos perega sinna suvel külla. “Tavaliselt kirjeldatakse Poolat kui külma ja kõledat riiki, kust tuleb autoga nii kiiresti kui võimalik läbi sõita, kuid meile tundus see kui täielik idüll Üürisime Eestis korteri välja, rentisime sama raha eest Varssavi lähistele maja. Kuigi elu oli kaks korda odavam, tööd paraku ikka ei olnud.” See oli esimene kord, mil Kaspar hakkas tõsiselt mõtlema millegi loomise peale.

“Ühel vihmasel Poola õhtupoolikul helistas mulle kaameratootja ja ütles, et tal oleks mulle tööd pakkuda. Et on üks probleem Lõuna-Prantsusmaal, ja ma peaksin järgmisel hommikul lennukisse istuma.” Kohapeal selgus, et probleem oli lihtne. Kaspar sai selle poole tunniga korda. “Sõin parasjagu oma croissant’i, kui saabus võttegrupp. Ja ma ei tundnud ära, et nende seas oli ka kuulus Werner Herzog! Selgus, et just tema võtabki üles dokumentaalfilmi “Unustatud unelmate koobas” (Jutt käib filmist, mis jutustab Lõuna-Prantsusmaal asuvatest ja maailma suurimate ja paremini säilinute sekka kuuluvatest paleoliitikumiaegsete kaljujoonistega Chauvet´ koobastest – R.L). Nende paari päevaga saime aga Herzogiga headeks sõpradeks ja koostöö päädis sellega, et tegin filmile postproduktsiooni ning hiljem tegime koos veel kolm filmi, neist filmi “Kaosesse” juures olin üks kaamerameestest.”
Kaspar puistab filmimaailma kuulsuste nimesid nagu varrukast, kuid rõhutab, et teda ei huvita mitte kuulsused, vaid võimalus kellegagi huvitavatel teemadel vestelda. “Eriti huvitavad on vestlused teadlastega – filmi “Kaosesse” puhul näiteks vulkanoloog Clive Oppenheimeriga. Kohtumine Herzogiga andis meile aga esmakordselt julguse ja põhjuse minna rahataotlusega EAS-i jutule. Nüüd olid meie selja taga filmimaailma autoriteedid Herzog ja tema operaator Peter Zeitlinger, kes ütlesid, et seda, mida me teeme, on vaja. See sai neile selgeks juba seal koobastes, kus ei tohtinud kasutada soojust andvaid valgusteid. Tuli kasutada olemasolevaid LED-valgusteid, kuid nende valgus oli kohutav. Kuna ma olin filmi kolorist ja pidin postproduktsiooni käigus taastama normaalsed värvid, oli see kõik ka minu jaoks kohutav peavalu.”
Too kogemus panigi vennaste jaoks uue fookuse paika – jätta 3D-kaamera täiustamine sinnapaika ja võtta ette prožektorid. Aastail 2011-2012 said Kaur ja Kaspar oma LED-valgustite tootmisele keskendunud äriprojekti valmis. Otsustajate mõjutusvahendina kasutati nii filmimaailma autoriteetide soovitusi kui Kaspari sõnul ka lausa “münchhausenlikke trikke” ning tulemuseks oli 600 000 eurot stardiraha. Asi võis alata!

Vanasti käisid operaatoriassistendid võtteplatsil ringi värviliste kiledega ja toppisid neid prožektorite ette. Kiledele põlesid augud sisse ja kärsahaisu olid kõik kohad täis. Kuigi juba leidus ka uuetüübilisi filmiprožektoreid, olid need loodud büroolaua taga, mitte nende poolt, kes platsil töötasid ja teadsid, mida tegelikult vaja oleks. Kauri ja Kaspari Suur Idee seisnes selles, et luua uue põlvkonna LED-lampidel põhinevad valgussüsteemid, millega oleks ühtaegu nii lihtne kui ka efektiivne töötada ning mis annaksid maksimaalse tulemuse juba võtteplatsil. “Me ei tahtnud võtta olemasolevaid HMI prožektoreid ja sinna lihtsalt LED-pirne asemele kruvida. Tahtsime korraga mitut asja – et valgustid oleksid kompaktsed ja paindlikult komplekteeritavad, annaksid väga head valgust ja oleksid mugavalt reguleeritavad nõnda, et juba platsil oleks ideaalilähedane valgus ja värvid paigas.”
“Meie esialgne plaan nägi mooduli müügihinnaks koos kõikide lisadega 3000 dollarit, kuid läks nii, et omahinnaks kujunes hoopis 9000! Kohe oli selge, et ega Eestis neid keegi ostma ei hakka. Nii ma istusin ja konutasin, konutasin ja nukrutsesin, kuni appi tuli Werner Herzogi kaameramees Peter Zeitlinger. Kasutades oma tutvusi, sokutas ta meie lambid Marokos üles võetud filmi “Keelatud naine”. See oli meie valgustitele esimene tuleproov. Ning seejärel pandi lambid täisvõimsusel huugama samuti Marokos vändatud filmis “Kõrbekuninganna”, mille peaosas oli Nicole Kidman.“
Samal aastal sai alguse ka “Tähesõdade” epopöa, kuigi filmi produtsent oli varem öelnud, et tore on, poisid, kuid kuni ükski Hollywoodi stuudio pole neid lampe kasutanud, ei julge ka meie riskida. “Võttepäevad maksavad sõltuvalt filmist kuni mitu miljonit dollarit, selge see,” on Kaspar mõistev. Ta ütleb, et õnneks leidus siiski härrasmehi, kes olid näinud Poolas filmifestivalil Cameraimage nende valgusteid ja olid ühel ilusal päeval oma tellimusega platsis. Greig Fraser vajas neid oma filmis “Lõvi” ja Markus Förderer filmis “Iseseisvuspäev: Uus rünnak”. Viimases oli kasutusel nelikümmend Digital Sputniku valgustit, alt need ei vedanud ja esimene nö Hollywoodi tempel oligi olemas. Tutvused ja sidemed maksavad Kaspari sõnul filmimaailmas tohutult, eriti kui tegu on mõjukate eestkostjatega. “Kunagi käisin investorite juures jutuga, et me teeme lambi ja pange tähele – ühel päeval kasutatakse neid “Tähesõdades”. Ja siis see juhtuski,” naerab Kaspar.

Aga selleks ajaks, kui “Tähesõjad” omadega nii kaugele jõudsid ja meie vastu huvi tundma hakkasid, oli Digital Sputnikus valmis saadud iPhone-rakendus. Siingi mängis rolli varasem platsikogemus. “Võtteplatsil peab kõik töötama robustselt ja kindlalt, aga mobiilirakendusega tuleb hakata esmalt mõtlema, kas on WiFi või ei ole ja nii edasi. Lisaks on Hollywoodi filmil teatavad käitumistavad – näiteks see, et kui staarid on juba platsil, siis tehnilisi asju enam ei näpita. Siis on ainult action. See aga paneb operaatori väga pingelisse positsiooni, sest ta ei saa enam valgust nihutada. Meie idee oli, et operaator saaks valgust reguleerida äpiga otse oma iPadist, ilma platsile minemata. “Tähesõjad” oli esimene kord, kus äpiga kaugjuhitav RGB ehk liitvärvimudeli abil teostatav värvikontroll läbimurde tegi. See tähendas operaatorile seda, et ta sai color grading´ut teha platsil, ise seal olemata. Ega me ise ka ei uskunud, et see tööle hakkab, aga hakkas,” kirjeldab Kaspar murrangulist hetke.
Üks mure siiski jäi. Operaator töötab koos tehnikuga ja just viimane määrab, millist valgustit reguleerida saab. Valgustipark võib olla aga tohutu. Näiteks kasutati “Tähesõdades” 720 valgustit, igal neist oma number. “Võtsime eesmärgiks teha nii, et lambid end ise mobiiltelefonist üles leiaksid. Selleks tuli luua lamp, mis töötaks kui autonoomne pult, millel pole juhtmeid ja milles on sees WiFi moodul. Kui teha lambist oma mobiiliga foto, tunnevad nad üskteist ära ja lampi saabki otse telefonist reguleerida. Järgmine samm oli sünkroniseerida operaatori ja valgustaja töö ning tulemuseks oli see, et kui mõlemal on lambid oma telefonis, on igasugune muudatus näha ka teisel osapoolel.” Seda äppi hakati välja töötama 2017. aasta septembris ning tänavu kevadeks on esimesed 2500 juhtmevaba ja mobiiliäpiga reguleeritavat LED-valgustit Pärnus asuvas Oshino Electronics` is valmis saanud ja juba ette maha müüdud. “Meil pole tööl ühtegi tarkvarainseneri ega programmeerijat, see-eest leidub filmitegijaid, matemaatikud, füüsikud ja ka teiste elualade inimesi. Mul on väga raske palgata programmeerijat, sest kui mul on idee juba olemas, lahendavad mu oma käed selle probleemi nobedamalt kui teiste omad. Ei, ma ei karda intellektuaalse omandi vargust, sest olen seisukohal, et ideede kiivas kaitsmine takistab arengut. Kui keegi teeb sama asja paremini kui mina, siis peakski just tema seda tegema. Tänane patendisüsteem minu meelest karistab teisi autoreid, mitte ei kaitse autoriõigusi,” kõlab Kaspari seisukoht.
Muidugi jääb alati õhku küsimus, kas filmimaailmas tahetakse uuendustega kaasa minna ja õppida ära uusi tehnoloogiaid. “Euroopas saab valgustaja päevas kätte umbes 300 eurot pluss korralik toitlustus, transport ja elamine seda selle eest et paneb valgustid kuhu vaja ja reguleerib nagu vaja. Valgustajad ei ole huvitatud oma töö kaotamisest. Filmitootmine on nii mõneski mõttes ikka veel omadega möödunud sajandis. Aga kõik, kes oskavad kasutada mobiilitelefoni, oskavad käsitleda ka seda äppi. Isegi minu vanaema oskab seda kasutada! Ja kõike, mida meie vanaema suudab kasutada, suudab kasutada ka kogu ülejäänud maailm,” on mees kindel.

Kui küsin Kaspari käest, mis valdkonnas toimub tema arvates järgmine tehnoloogiline läbimurre, alustab ta kaugelt: “Me räägime tehnoloogilistest läbimurretest väga sageli, kuid mis on õigupoolest need uuendused, mis meie elu kvaliteeti on parandanud? Kas näiteks telefon on seda ka tegelikult teinud? See, et oled 24/7 ühenduses oma mailbox´iga, Facebook’i ja Instagram’i kontodega, et saad lakkamatult netis surfata – kas see ka tegelikult elu kvaliteedile midagi lisab? Või see, et kannad kõiki oma sõpru pidevalt endaga kaasas ja nad kõik hindavad igat sinu tegevust? Kui täiskasvanul on veel mingi selekteerimise võime, siis lapsi, eriti teismelisi, puudutab valusalt iga sõna, mida teised tema kohta arvavad. See muudab meie ühiskonda juba lähiajal ja üldse mitte paremuse suunas.”
Kaspar jutustab seepeale loo sellest, kuidas ta sattus filmi “Kaosesse” võtete ajal Etioopiasse. “Kui kellelgi on võimalus seal ära käia, käige kindlasti! Kõik, mida sa maailmast tead, satub seal surve alla. Kuna seal pole väljaspool suurlinnu tänavavalgustust ja kohe pärast päikese loojumist läheb kottpimedaks, sain ma aru, kuidas LED-valgustid on muutnud inimeste elukvaliteeti! Kõigil olid käes mingid ilged Indias toodetud saastalambid või valgustatud nutitelefonid. Sama filmiga sattusin Vanuatule – enamik on seal endiselt poolkirjaoskamatud, kuid kõigil on nutitelefonid ja Facebook´i kontod, kus piltide vahendusel üksteisele oma tegevustest teada antakse. Mina panustaksin arengus AI ehk tehisintellekti valdkonda, sest otsustusprotsessid lähevad aina enam üle masinatele – nad on otsustajatena lihtsalt paremad kui inimesed.”
Kõige suurem mugavus Kaspari elus on voodi ja sel pole kindlasti midagi pistmist infotehnoloogiaga. “Telekas on meil kodus lastele, mis aga ei tähenda, et ma meediat ei tarbi – teen seda isegi keskmisest rohkem. Aga filme vaatan lennukis, seepärast ostsin ka Netflixi. Raamatute lugemine on vajalik selleks, et lihtsalt inimesena ellu jääda. Lapsepõlves mind see üldse ei kõnetanud, kuid täiskasvanuna lugesin läbi kogu Terry Pratchetti “Kettamaailma” sarja (kokku 41 raamatut!). Kui ma lennukis seda lugesin, siis vaheldumisi nutsin ja naersin ja see pani stjuardesse küsima: kas minuga on ikka kõik korras?”

• „Queen of the Desert“ (rež. Werner Herzog, 2015)
• „Lion“ (rež. Gart Davis, 2016)
• „The Huntsman: Winter’s War“ (rež. Cedric Nicolas-Troyan)
• „All These Sleepless Nights“ (rež. Michal Marczak, 2016)
• „Independence Day: Resurgence´i (rež. Roland Emmerich,2016)
• „Into the Inferno“ (rež. Werner Herzog, 2016)
• „The Neon Demon“ (rež. Nicolas Winding Refn, 2016)
• „Ghost in the Shell“ (rež. Rupert Sanders, 2017)
• „Red Sparrow“ (rež. Francis Lawrence, veebruar 2018)
• „The Terror“ (rež. Dave Kajganich, märts 2018)