Villu Vackermann on tagasihoidlikkus ise, kuid nagu paljudel väliseid efekte ja tühja kenitlemist pelgavatel meestel, on tal mõnus huumorimeel, kujundlikud väljendid ja soe olek. Me võiksime Villuga rääkida vaat et kõigest – nii autodest kui mootorratastest, trompeti mängimisest ja korvpallist. Maal kasvanud poisina teab ja tunneb ta ka näiteks sealset elu läbi ja lõhki.

Villu on üks väheseid, kes mitte ainult ei mäleta, millal avati esimene Audi esindus Tallinnas Staadioni tänaval, vaid kuulub nende sekka, kes just seal oma tänaseni kestvat Audi-karjääri alustas. “Siis oli kõik teistmoodi, ja ajad olid põnevad!” läheb Villu nägu muhedalt naerule. “Kuigi olen selles vallas töötanud juba 25 aastat, tundub mulle ikkagi, et areng on olnud kiire, tormiline ja põnev. Piisab kasvõi sellest, kui võrrelda, millised olid autod siis ja millised on nad praegu. Suurimad erinevused avalduvad eelkõige tehnoloogia vallas.”

Audi on olnud kiire edasiliikumise jumaldajate jaoks imetlusobjekt juba oma eksistentsi algusest peale. Juba aastast 1911, mil nägi ilmavalgust Audi Type C ehk Alpensieger (eesti k Alpide vallutaja) ja hakkas vallutama mitte ainult mägesid, vaid ka adrenaliinijanuste meeste südameid. Villu toob näiteid suurtest murrangutest, mille tunnistajaks ta ise on olnud. “1995. aastal tõi Audi turule mudeli A8, millel oli täisalumiiniumist kere. Enne seda oli kasutatud terast ja erinevaid terasevalusid. Järgmine suur muutus tuli koos uue põlvkonna A8-ga, mis lansseeriti aastal 2003. Kõrgtasemel elektrooniliste lahenduste kasutuselevõtt tähendas, et lihtsalt autoelektriku teadmistest enam ei piisanud – nüüd tuli samal ajal olla ka IT-mees. Teisalt tähendas see sedagi, et kliendid ei saanud enam autot oma teadmiste abil parandadaputitada ning probleemid tuli usaldada oma ala tippasjatundjate lahendada.”

See murrang tähendas Villu sõnul autovaldkonnas töötavatele erialainimestele seda, et ka neil tuli pingsalt õppima asuda. Nüüd on regulaarsed koolitused muutunud kogu automaailmas igapäevaseks asjaks, sest muidu ei püsiks konkurentsis. Audi maaletoojal on Eestis olemas väga heal tasemel koolituskeskus ning iga uue mudeli tulekuga läbivad töötajad alates mehaanikutest ja lõpetades nn lipsuga meestega vastava koolituse. Tavaliselt kaks päeva kestev koolitus hõlmab nii uue mudeli põhjalikku tutvustamist, vahetut oma käega proovimist ning ka hilisemat teadmiste kontrolli. “Aga enne igat koolitust pead olema ka kodutöö ära teinud,” lisab Villu. “Sul peavad olema põhilised asjad juba selged ja mudelit tutvustavad materjalid läbi loetud. Pärast koolitust tuleb läbida kontrolltest, et näha, kas ka midagi külge jäi,” ütleb Villu muiates ja lisab: “Aga see kõik on väga põnev ja vajalik!”

Muide, põhimõtteliselt on see nagu muusikul – enne kui minna esimesse proovi, pead olema ära teinud kodutöö ja teose selgeks õppinud. Muusiku eksam on kontsert, automaailmas on eksamiks töökorda saadud auto ja rahulolev klient.

Tehnikaga puutus Villu kokku juba varases lapsepõlves vanematekodus, mis asus Tallinna lähistel Laagris. Punane
“põka“ ehk väiketraktor Vladimirec ja GAZ 51, mida paljud Villu põlvkonnakaaslased väga hästi omagi lapsepõlvest
mäletavad, olid esimesed neljarattalised, mille rooli tal istuda lubati. Samas tundusid motikad juba siis palju ägedamad. “Nii-öelda korralikult ma võssa sõitnud pole, kuid eks haiget ole ikka veidi saadud,” naerab Villu. Kirg mootorrataste vastu pole lahtunud tänaseni – kodus on tal kaheksast mootorrattast koosnev minikollektsioon! Miks nii palju, kui sõita saab ju korraga ainult ühega? “Need mootorrattad on kuidagi ise minu juurde jõudnud,” muheleb Villu. “Olen ju maapoiss ja alguse sai see huvi kraad lahjematest pillidest – enne mootorrattaid oli ikka punnvõrr. Mu praeguses mootorratastekollektsioonis on neli erineva põlvkonna Jawat ning kuigi ma pole ammu nendega sõitnud, on nad kõik täiesti töökorras. Siis on veel üks Suzuki, kaks rollerit Yamaha ja Aprilia ning suviti lõbustan end Harley-Davidsoniga. HD klubi liige ma ei ole. Pigem üksik hunt, kes hindab vabadust.” Küsimusele, et kas naine ka ikka vahel tagaistmele võetakse, või kas naisele üldse tagaistmel koht ette on nähtud, vastab Villu naerdes: “Ega tegelikult kohta ette nähtud ei olegi, aga paar korda on seda siiski juhtunud.”

Kui küsin, mis eriala Villu õppinud on, muigab ta kavalalt ja ütleb, et räägiks sellest hea meelega siis, kui diktofon on kinni. “Eriala, mida kõrgkoolis õppisin, on väärikas ja huvitav, kuid väga kaugel sellest, millega ma juba veerand sajandit tegelenud olen. 1984. aastal, mil ma kõrgkooli astusin, oli teine riik ja teised ajad ning noore inimese valikud olid nagu nad olid. Õppisin valet asja, mida mul tänapäeval enam vaja ei lähe.”

Villu räägib mulle muhedalt siiski off-the-record oma loo ära ja me naerame pisarateni, mida kõike noorel spetsialistil oma valitud erialal nõukaaegses elus läbi teha tuli. Kui Villuga kunagi jutu peale saate, äkki ta räägib teile ka.
“Nagu paljud asjad elus, oli ka minu sattumine Audi juurde üks suur juhus,” nendib Villu. “Hea sõber ja klassivend
töötas firmas AS Auto Matkar, mis rajas esimese Audide esindussalongi Staadioni tänavale. Me kõik alustasime nullist, sest teadmisi oli kõigil vähe.” Et välismaa autode peent hingeelu tundma õppida, tuli Villu sõnul väga palju juurde lugeda ja uurida. Kuid seda tuli teha kõigil ja mitte ainult automaailmas – toona olid kõik valdkonnad oma uute turumajandusereeglitega meie jaoks nagu hiina keel.

Täna Villu enam otseselt klientidega peaaegu kokku ei puutugi, sest sellega tegelevad tema vastavatel ametikohtadel olevad kolleegid. “Kuid kuna mu kliendibaas on aastate jooksul väga suureks paisunud, siis aeg-ajalt tuleb ette ka kõnesid otse mulle. Loomulikult on mul alati hea meel, kui mõni klient helistab – minu jaoks on see eelkõige usalduse küsimus. Ja kasutangi siinkohal võimalust tervitada nii oma vanu, tänaseid kui tulevasi kliente!”
Villu lisab, et kuna häid autosid leidub lisaks Audile teisigi, on üks võimalus hoida vanu ja saada juurde uusi kliente just eeskujulik teenindus. “Öeldakse isegi, et enam ei ole tegu auto- vaid klienditeenindusega. Tipptasemel autoteenindus ja remont peavad ju niikuinii olema.” Alluvaid on Villul kokku kakskümmend viis, remondiosakonna alla kuuluvad nii otseselt autode hoolduse ja remondiga tegelevad diagnostikud, elektrikud, mehaanikud, tehnikud, garantiimeister ning ka pesula. Mingist rutiinist pole Villu sõnul juttugi: “Kõik päevad on erinevad ja toovad endaga kaasa uusi väljakutseid! Päev algab sellega, et vaatan, kas meeskond on komplekteeritud. Ja kui pole, siis tuleb töös teha vajalikud ümberkorraldused. Samas peab olema paljudes küsimustes paindlik, et tagada tööprotsessi sujuv laabumine ja selle tulemusena kvaliteetne teenus. Kliendi ootusi petta ei tohi.” Abivalmis mehena on Villu valmis kolleege aitama ka siis, kui asi otseselt tema tööülesannetesse ei puutugi. Peaasi, et kogu majas kõik kenasti sujuks. Põhjuseid, miks Villu Audile nii pikalt lojaalseks on jäänud, on mitmeid – hingelähedane valdkond, toredad kolleegid ja kliendid. Üldse hindab ta Audit kui tööandjat väga kõrgelt. “Palk on korralik, ettevõtte on soliidne ja kõik omapoolsed lubadused täitnud. Kindlusetunne on see, mis loeb.” Nagu auto puhulgi.

Trompetimängu puhul peab Villu kõige olulisemaks pidevat harjutamist ja möönab, et kuna ta pole ligi kakskümmend viis aastat enam mänginud, tuleks tal nüüd sisuliselt nullist alustada. “Noote sa muidugi ei unusta, isegi sõrmed võivad kuidagi liikuda, kuid hingamine ja peenmotoorika ei tule enam järele,” valgustab Villu trompetimängu nüansse. Lastemuusikakoolis Villu käinud ei ole,. “Algõpetuse sain isa näpunäidete järgi ja meil oli kodus mitmesuguseid teisigi pille. Noodid sain selgeks hiljem orkestris dirigendi käe all mängides. Kui peaksin täna pilli kätte võtma ja mängima hakkama, suudaksin une pealt esitada ilmselt vaid neid viitteist marssi, mida ma Vene sõjaväes söögi alla ja söögi peale mängima pidin,” naerab Villu. Villu trompetistikarjäär jäi 25 aastaselt katki. Kuid kuna loodus teadupärast tühja kohta ei salli, hõivas tekkinud vaba aja sport. Täpsemalt korvpall, mille juurde meelitati 192 sentimeetri pikkune Villu juba ülikoolipäevil. Kolm aastat järjest tuli ta oma teaduskonna tiimiga Eesti Põllumajanduse Akadeemia meistriks ning tänaseni jätkuva korvpalliharrastuse tulemusena ongi seinale kogunenud muljetavaldav medalikollektsioon. Villu kuulub rahvaspordiklubisse “Kuuse” (nimi tuleb klubi asukohast Laagris Kuuse tänaval), kuid lööb kaasa erinevates võistkondades - näiteks seenioride meistrisarja võitjameeskonnas “Wombat” (treener Hannes Reinola). Kokku tuleb nädalas kaks, vahel ka kolm treeningut ning võistlusgraafik on seenioritel tihe. Seenioriks kvalifitseerub Eesti Meistrivõistluste sarjas juba 35 aastaselt ning seenioride Eesti meistrivõistlustel on Villu sõnul koos kogu kunagine Eesti korvpallieliit. Viimane medal, mis Villule kaela riputati, oli 45+ ja 50+ vanusegrupis hooajal 2016/2017 saavutatud võidu eest. “Ega ma mängus väga osav ei ole, aga mõningates elementides olen nö omal kohal,” jääb Villu lõpuni tagasihoidlikuks.

Villu otsib midagi mobiilist ja ekraanile satub foto, mis kujutab seinatäit medaleid. Mis see siis tähendab? „Jälle
juhus! Ma ei tea, kas seda üldse tasubki kirja panna, kuid et mõista minu nii pika spordiharrastuse tagamaad, tuleb
minna tagasi selle juurde, et olen õppinud ja päris kaua orkestris mänginud trompetit. Olen mänginud nii J. Tombi
nim. Kultuuripalee Poiste Puhkpilliorkestris, Tallinna Tule tõrjeühingu Puhkpilliorkestris, EPA „Popsides“ ja isegi sõ
javäeorkestris. Aga see karjäär sai läbi, sest sain trauma, mis ei võimaldanud enam puhkpilli mängida.“