“Kõik uus, mis siin luuakse, luuakse digitaalsena. Ja kui seda ei saa digitaliseerida siis seda ei tehtagi.”
Mitte üheski teises maailma linnas ei ole inimesed nii läbi ja lõhki digitaalse mõtteviisiga kui Eesti pealinnas Tallinnas. Mil viisil see ühiskonda muudab?
Esimene samm Tallinna digitaliseerimise uurimisel viis hoopis Ecuadori. Võtsime Skype’i kõne Marten Kaevatsile tema hotellituppa Quitos. Kõik ütlesid meile, et peaksime vestlema just temaga. 1990. aastatel oli Kaevats jalgrattasõidu propageerija ja aktivist laiemas mõttes. Arhitektuuri ja linnaplaneerimise haridusega mees tutvustab end kui “tsirkusekaru”. Marten Kaevats töötab Eesti valitsuse konsultandina digitaalteemadel. Samas sarnaneb sasipeaga ja pleekinud T-särgis mees pigem punkbändi lauljale kui digitaalvaldkonna riiklikule nõustajale. Ühingu
Asociación Latinoamericana de Exportadores de Servicios kutsel räägib ta täna Quitos Lõuna-Ameerika teenustepakkujate eliidile digitaalsetest teenustest. Digitaliseerimine on Eesti peamine ekspordiartikkel ja ainus tõeline hitt.
1990. aastatest alates on see vaid 1,3 miljoni elanikuga väikeriik järjekindlalt digitaliseerimise teed käinud. Eesti staatus küberruumis on ammu tema füüsilised piirid ületanud. Kaevats ise nimetab oma tööd “lahedaks värgiks”.
Selles loos kohtume mitmete Marten Kaevatsi sarnaste tegelastega ja saame tuttavaks linnaga, mis on digimaailmast täiesti läbi imbunud. Tallinlased töötavad juba teemadega, millele teised pole veel mõelnudki. Kui teised riigid alles hakkavad oma kodanike jaoks dokumendivorme internetti üles panema, siis Tallinn üritab juba vormide kasutamise kontseptsioonist sootuks vabaneda. “Tulevikus kavatseme rakendada töösse suurandmed ja
tehisintellekti, et säästa vormide täitmise arvelt inimeste aega,” ütleb Kaevats. “Näiteks suudavad meie süsteemid iseseisvalt tuvastada, kes on kõlblik saama lapsetoetust. Kümme minutit pärast lapse sündi saavad lapsevanemad
e-kirjas õnnitluse ja täpsustuse, milline summa ja millal nende kontole kantakse.”
Novembrikuine Tallinn, esimene lumi. Klaasfassaadidega kõrghooned sirutuvad taevasse, nende jalge ees kükitab maaliline vanalinn. Kõnniteedel tõttavad inimesed – esmapilgul ei paista selles küberruumi pealinnas midagi erilist olevat. Kaevats rääkis meile, et digiteenused toimivad peamiselt just seal, kus neid näha ei ole. Mingis mõttes võib neid märgata loendamatute bürokraatlike sekelduste puudumises – inimesed ei pea enam oma dokumente riigiasutustesse või pankadesse viima. “Digitaliseerimine annab inimestele tagasi nende vabaduse ja nad saavad oma ajaga teha just seda, mida soovivad,” ütleb Kaevats. Oma püüdlustes Tallinna virtuaalmaailma lähemalt kombata sattume e-Estonia esitluskeskusesse (E-Estonia Showroom). Istume oma giidi oodates sinisele diivanile. Äkki avaneb märkamatus seinas olev uks ja pressiesindaja Federico Plantera astub naeratades tuppa. “Tere tulemast,” ütleb ta, “Kas te olete siin esimest korda?” Esitluskeskuses on väljas olevikule pühendatud näitus. Just siin käivitub Tallinna küberruum. Ühes ruumis, mis ei jää oma hubasuselt alla elutoale, on suur ekraan ja selle ees viis istmerida. Ruumi on paigutatud laiali erinevad esemed – väike jalgratas, kunstvalguse all kasvavad taimed, digitaalset parkimissüsteemi kujutav miniatuurne mudel. Väike hall ratastega kast osutub robotiks, mida kasutatakse Tallinnas pakkide kohaletoimetamise testimiseks.
2017. aasta septembris toimunud EL-i digitaalvaldkonna tippkohtumisel pakkusid need robotid kohtumisel osalenud riigijuhtidele kommi. Federico Plantera annab meile põhjaliku ülevaate sellistest e-teenustest nagu näiteks digitaalne ID-kaart, elektroonilised patsiendiandmed, interneti teel hääletamine, digitaalne kodakondsus ja vaid hiirekliki kaugusel olev tuludeklaratsioon. See, mis mujal endiselt ulmevaldkonda kuulub, on siin igapäevane reaalsus. 24-aastane itaallane tuli Tallinnasse Erasmuse programmi raames ja jäigi siia. “Siin on uskumatu kogukonnatunnetus. Hierarhia on siin väga horisontaalne või sootuks olematu.” Kes midagi teha tahab, see seda teebki. Teises ruumis kohtume teabekeskuse projektijuhi Indrek Õnnikuga. Ta pühib üle nutitelefoni ekraani, logib oma telefoninumbriga sisse, klikib veel kaks korda ja ekraanile ilmub täidetud vorm: tema digitaalne tuludeklaratsioon. Vaata üle, kinnita, valmis! “Selleks kulub täpselt kaks minutit,” ütleb Õnnik naeratades ja hoiab väikest plastikkaarti trofeena käes. ID-kaart on Eesti digitaalühiskonna sümboliks. Eestlased kasutavad seda igapäevaste ostude eest tasumiseks ja boonuspunktide kogumiseks. See kaart on korraga nii sõiduki dokument, juhiluba kui ka digiallkirjastamise vahend. Õnnik näitab meile lihtsalt nalja pärast, kuidas ta saab nutitelefoni kaudu oma autot müüa: “Kõik andmed nagu esmaregistreerimine, läbisõidunäit ja ülevaatused on salvestatud digi-ID alla. Kogu teave on kättesaadav eesti.ee internetiportaalis, kus ostjal tuleb vaid end identifitseerida ja andmed kinnitada ning auto ongi müüdud.’’ Õnnik saab portaali kaudu ka ravimiretsepti tellida. Ta helistab oma perearstile, kes kontrollib tema patsiendiandmeid ja väljastab retsepti – samuti digitaalse. Kodus saab Õnnik oma ID-kaarti kasutades alati vaadata, kes ja millal on tema tervist puudutavaid andmeid vaadanud. “Internetis ei saa teha ainult kolme asja,” ütleb Õnnik laialt naeratades: “Abielluda, lahutada ja kinnisvara osta.”
e-Estonia esitluskeskus asub linna digtaalses südames, Ülemiste kvartalis. See kvartal on tõusnud lausa kultuslikku staatusesse – Skype programmeeriti peamiselt just siin. Tänaseks on sellel üle 100 kõrvalfirma. On
lõunasöögiaeg ja inimesed valguvad oma kontoritest välja, et siis võileibade ja salatitega tagasi tulla. Digitaalvaldkonna tippkohtumise ajal sõitsid siit mitte väga kaugel kaks isejuhtivat bussi. Vaid mõne kuuga loodi
süsteem, mis sõidutas tippkohtumise külalisi reisisadamast kesklinna.
Professor Robert Krimmeri jaoks rõhutab see näide üht Eesti rahva peamist omadust: “Siin ei kardeta digirakendusi. Inimesed püüavad alati uusi võimalusi leida. See tähendab, et siin kavandatakse ja tehakse kõik alati digitaalsena. Seda, mida ei ole võimalik digitaliseerida, lihtsalt ei tehtagi.” Austria päritolu Robert Krimmer on elanud Tallinnas juba mitu aastat ja töötab Tehnikaülikoolis e-valitsemise professorina. Ta kirjeldab Tallinna kui “täiesti tavalist linna, mis on aga olemas ka digiversioonina.” Krimmeri arvates on põhjus, miks Tallinna elanikud nii üksmeelselt ja järjekindlalt digitaliseerumist järgivad, riigi suuruses: “Eesti on väga väike riik ja inimesed on siin omavahel alati väga tihedalt seotud olnud. Kõik tunnevad kõiki.” Krimmer võrdleb digitaliseerimise staatust Mozarti omaga kodumaal Austrias: “Kõik eestlased samastavad end oma riigi digitaliseerumispingutustega.” Teine digitaliseerimisega seotud tähelepanek on kiirus. “Ühiskond
areneb välgukiirusel. Eestlasega ei saa teha plaane kaks nädalat ette, sest vahepeal võib väga palju juhtuda.” Üks Krimmeri uurimisvaldkondi on e-hääletamine. Eestlased on e-hääletanud aastast 2005. Seda, kuidas
see käib, tutvustab Youtube’i videos aastatel 2014 – 2017 Eesti peaministriks olnud Taavi Rõivas. Hääletusperioodil saavad kodanikud hääletada nii palju, kui soovivad – lõpuks läheb arvesse vaid kõige viimane hääletus. Krimmer ütleb, et see protseduur on kindlalt kanda kinnitanud, aga valimisaktiivsus ei ole
selle meetodi tõttu siiski oluliselt suurenenud. “Ootus, et see samm poliitilist aktiivsust tõstab, ei ole tänaseks veel täitunud.”
Valdek Lauri ja Risto Hanseni uks on lukus ja uksekell puudub. Külastajad pääsevad hoonesse vaid telefonikõne või sissepääsukaardi abil. Uksel olev väike seade piiksub ja uks avaneb. Kaks sõbralikku meest juhatavad meid valgesse, puhtasse, mugava diivani ja kahe tugitooliga koosolekuruumi. EL-i eesistumistiimi koosseisus Eesti valitsuse heaks töötavad Laur ja Hansen on noored leiutajad, kellel on Tallinnas oma ateljee. Nad hakkavad otsekohe 3D-printeriga valmistatud mänguasjadest ja kultiveeritud lihast rääkima. Muuhulgas vastutavad mehed isejuhtivate sõidukitega seotud rakenduste eest. “Augustis sõitsid meie isejuhtivad bussid kuu aega linnas ringi ja neist said tõelised tõmbenumbrid. Inimestel oli väga lõbus neid järele proovida.” Laur ütleb, et on oluline anda inimestele uute tehnoloogiatega tutvumiseks aega. “Nüüd ei ole linnas isejuhtivate autode kasutuselevõtmise teel enam olulisi takistusi.” Linnaelanikud on selleks valmis. Samuti usub Laur, et isejuhtimine muudab linnatänavad turvalisemaks. “Ja see ühendab inimesi. Kui praegu sõidab buss maapiirkondadesse vaid kord päevas, siis varsti saavad inimesed isejuhtivate autodega näiteks arsti juurde või sõpradele külla sõita. See muudab ühiskonna ühtsemaks.” Eestlased on valmis vastu võtma väljakutseid, mida mujal takistusteks peetakse: “Hetkel tegeleme isejuhtivaid autosid puudutava õigusraamistiku väljatöötamisega. Põhimõtteliselt vastutab see, kes istub juhiistmel – olenemata sellest, kas ta juhib ise või laseb autol seda teha.” Eesti ettevõte Guardtime on pakkunud ka plokiahelal põhinevat lahendust, et tuvastada ja vältida juba algstaadiumis võimalikke häkkimisi isejuhtivatesse ja võrgustatud autodesse.
Isejuhtivate autode väljatöötamine annab aimu eestlaste meelestatusest turvalisuse ja uute tehnoloogiate suhtes. Professor Jarno Limnéll, Eesti küberturvalisuse ekspert Helsingi Ülikoolis, eelistab asendada mõiste “turvalisus” mõistega “usaldus”: “Ilma tugeva usalduseta ei saa digitaalühiskonda luua.” Teistes Euroopa riikides seisab ta sageli silmitsi kartusega, ent Tallinnas on kõik, mida saab digitaliseerida, digitaliseeritud. “Elanikkond on veendunud, et valitsus teeb kõik vajaliku digitaalse infrastruktuuri kaitsmiseks,’’ ütleb ta. Samuti suudetakse panna vastu võimalikele rünnakutele. “See on nii sellepärast, et esiteks me teavitame inimesi kõikidest ohtudest. Teiseks tagame me selle, et meie kodanikel oleksid vajalikud oskused digitehnoloogiate kasutamiseks.” Marten Kaevatsi sõnul on Eesti mentaliteet enamiku riikide omale risti vastupidine – digiallkirjastatud lepinguid peetakse meil palju turvalisemateks, sest käsitsi paberile kirjutatud allkirju saab võltsida. Linn tunneb end täiesti mugavalt ka beetatestija rollis. “Me tolereerime vigu ja katkestusi. Täiuslikke lahendusi ei ole olemas. On ainult beetaversioonid, mida me pidevalt täiustame,” ütleb ta. Eestlaste rahvuslikku psüühikat iseloomustab pidev valmisolek millegi uue jaoks.
Ja seda isegi kõige nooremate eestlaste puhul. Jakob Westholmi Gümnaasium on Kassisaba kvartalis asuv vana kool. Koolimajal on tugevad parkettpõrandad ja krigisevad puituksed, ent peaukse kõrval särab väike kaardilugeja. Hoonesse pääsemiseks peavad õpilased ja õpetajad end siin registreerima. Tunni ajal töötavad kõik lapsed nii tahvelarvutite, õpikute kui ka täitesulepeadega. Hetkel õpitav teema on projitseeritud tahvli kõrvale. Tahvelarvutite kaudu ühendatud õpilased kirjutavad oma küsimused arvutisse ning need ilmuvad seinale, kus neid hinnatakse ja kommenteeritakse. Klassi ees seisavad kaks õpetajat: ühiskonnaõpetust õpetav Kettrud Väisanen ja tehnoloogia eest vastutav Aet Mikli, kes kontrollib pidevalt õpilaste tahvelarvuteid, kui ta just klassi ees arvuti taga ei istu ja esitlust ei juhi. “Kui meil on vähegi võimalik digisüsteemidega töötada, siis me seda ka teeme,” ütleb IT-spetsialist. Nutitelefonid ei ole keelatud, vaid hoopis koolitundi kaasatud. “Õpilased peaksid õppima, kuidas tehnoloogiat kasutada,” ütleb ta. Klassipäevik ja tunniplaan on digitaalsed ning lapsevanemad saavad neid läbi interneti vaadata. eKool on selleks vastava rakenduse loonud. Äsja kolis eKool oma uude kontorisse Tallinna Telliskivi loomelinnakusse, kesklinnas asuvasse endisesse tööstuskompleksi. Selles ideede jaoks viljakas paigas asub mitmeid ateljeesid ja stuudioid ning alternatiivsed kohvikud meelitavad ligi noori inimesi. eKooli tegevjuht Tanel Keres töötas koos oma meeskonnaga välja pilvepõhise haldussüsteemi koolidele. Õpetajad kasutavad seda süsteemi hinnete, koduste tööde, puudumiste ja õpet puudutavate teemade sisestamiseks. Lapsevanemad tutvuvad nende andmetega, võtavad õpetajatega ühendust ja ei pea oma lapse haigestumisest teatamiseks enam kooli helistama. Keres on ka ise kahe kooliealise lapse isa. Ta teab täpselt, mida tema lapsed parajasti koolis õpivad, millal neil kontrolltöö on või millal toimub järgmine lapsevanemate koosolek. Samuti saab ta sõnumi, kui tema laps koolitundi ei ilmu. Digitaalset klassipäevikut ja tunniplaani kasutatakse aastast 2002 peaaegu igas Eesti koolis. Andmekaitse pärast ei muretse keegi. “Õpetajad saavad vaadata oma õpilaste hindeid ka teistes ainetes. Lisaks registreeritakse iga profiili külastus,” selgitab Keres. Rakendus säästab õpetajate tööaega ning muudab koolipäeva tõhusamaks ja läbipaistvamaks.
Õhtul enne linnast lahkumist külastame Arsi maja kultuurikompleksis tegutsevat Hispaania kunstnikku Mar Caneti. Hoone tundub kuidagi hüljatuna ja hooletussejäetuna. Fassaadil on risti-rästi elektrijuhtmed, torud ei vii kuhugi ja vana prožektor koliseb tuule käes. Stuudio 312 on täis kaste ja kappe ning on kuulda rütmilist kopsimist. Canet asutas koos Varvara Guljajevaga kunstilise duo nimega Varvara & Mar. Ta istub oma laua taga ja vastab e-kirjadele. Toas olev kolleeg pildistab isikuandmeid ostvat ja müüvat poodi sümboliseerivasse installatsiooni “Data Shop” kuuluvaid plekkpurke. Igas purgis on andmekandja kunstniku Facebookist, Google Takeout’ist, Visalt ja Mastercardilt pärit isikuandmetega. Purgi sisu on märgitud sildile. “Meie kunst uurib inimeste ja masinate vahelist suhet,” ütleb Canet. Ta kirjeldab seda, mis andmetega juhtub, kes neid kogub ja kasutab kui “digiühiskonna jõuvälja.” Rütmiline kopsimine valjeneb. Kaks metronoomi liiguvad erinevas rütmis. Nad on ühendatud seadmega, mis salvestas kuue kuu jooksul mõlema kunstniku südamelööke. Kunstnike südamete rütmid määravad ära metronoomi rütmi. Alati, kui tempo aeglustub, ütleb Mar: “Nüüd me magame.”
Küberruumi pealinn paneb ka südame kiiremini lööma. Tallinna nähtamatu pool on meie jaoks käegakatsutavaks muutunud. Sellega, et Wi-Fi on tänu 1000 kuumpunktile kättesaadav terves linnas, harjub kiiresti. Tallinn on inspireeriv ja põnev, nooruslik ja energiat täis. Marten Kaevats selgitas meile, et füüsiline kohalolek on siiski ka küberruumis oluline – sõpradega saadakse ikka linnas kokku ja juuakse klaasike õlut. Tema missiooniks ei ole mitte ainult digitehnoloogiate ja teenuste paigaldamine, vaid ka kogukondade loomine nende ümber. Kaevatsi sõnul on eelarvamus, et virtuaalmaailm vähendab igapäevast reaalset sotsiaalset läbikäimist, mõneti õigustatud. Ent samas on see ka lihtsasti välditav. “Virtuaalmaailmas on näost-näkku kohtumisi palju lihtsam korraldada.” Eriti lihtne on endaga sarnaselt mõtlevaid inimesi oma ideedesse kaasata ja asju ajast ja kohast sõltumatult juhtuma panna. Kaevats on juba pikalt planeerinud laienemist linna piiridest kaugemale. Ta nimetab oma kontseptsiooni “hüperlokaalseks elumudeliks”: “See on maailm, kus füüsiline asukoht ei ole oluline, sest terve maailm on kõikjal kättesaadav.” Inimesed saavad taotleda Eesti e-residentsust, et asutada Eestis ettevõtet ja võivad kasutada samal ajal Šveitsi tervishoiusüsteemi ning veel mõne teise riigi pangateenuseid. “Me peame endiselt võõraste kogu maailmast pärit inimeste vahel usaldust looma,” ütleb Kaevats. Tallinn on elavaks tõestuseks, et digitehnoloogiad on selleks võimelised.
Asociación Latinoamericana de Exportadores de Servicios kutsel räägib ta täna Quitos Lõuna-Ameerika teenustepakkujate eliidile digitaalsetest teenustest. Digitaliseerimine on Eesti peamine ekspordiartikkel ja ainus tõeline hitt.
1990. aastatest alates on see vaid 1,3 miljoni elanikuga väikeriik järjekindlalt digitaliseerimise teed käinud. Eesti staatus küberruumis on ammu tema füüsilised piirid ületanud. Kaevats ise nimetab oma tööd “lahedaks värgiks”.
Selles loos kohtume mitmete Marten Kaevatsi sarnaste tegelastega ja saame tuttavaks linnaga, mis on digimaailmast täiesti läbi imbunud. Tallinlased töötavad juba teemadega, millele teised pole veel mõelnudki. Kui teised riigid alles hakkavad oma kodanike jaoks dokumendivorme internetti üles panema, siis Tallinn üritab juba vormide kasutamise kontseptsioonist sootuks vabaneda. “Tulevikus kavatseme rakendada töösse suurandmed ja
tehisintellekti, et säästa vormide täitmise arvelt inimeste aega,” ütleb Kaevats. “Näiteks suudavad meie süsteemid iseseisvalt tuvastada, kes on kõlblik saama lapsetoetust. Kümme minutit pärast lapse sündi saavad lapsevanemad
e-kirjas õnnitluse ja täpsustuse, milline summa ja millal nende kontole kantakse.”
Novembrikuine Tallinn, esimene lumi. Klaasfassaadidega kõrghooned sirutuvad taevasse, nende jalge ees kükitab maaliline vanalinn. Kõnniteedel tõttavad inimesed – esmapilgul ei paista selles küberruumi pealinnas midagi erilist olevat. Kaevats rääkis meile, et digiteenused toimivad peamiselt just seal, kus neid näha ei ole. Mingis mõttes võib neid märgata loendamatute bürokraatlike sekelduste puudumises – inimesed ei pea enam oma dokumente riigiasutustesse või pankadesse viima. “Digitaliseerimine annab inimestele tagasi nende vabaduse ja nad saavad oma ajaga teha just seda, mida soovivad,” ütleb Kaevats. Oma püüdlustes Tallinna virtuaalmaailma lähemalt kombata sattume e-Estonia esitluskeskusesse (E-Estonia Showroom). Istume oma giidi oodates sinisele diivanile. Äkki avaneb märkamatus seinas olev uks ja pressiesindaja Federico Plantera astub naeratades tuppa. “Tere tulemast,” ütleb ta, “Kas te olete siin esimest korda?” Esitluskeskuses on väljas olevikule pühendatud näitus. Just siin käivitub Tallinna küberruum. Ühes ruumis, mis ei jää oma hubasuselt alla elutoale, on suur ekraan ja selle ees viis istmerida. Ruumi on paigutatud laiali erinevad esemed – väike jalgratas, kunstvalguse all kasvavad taimed, digitaalset parkimissüsteemi kujutav miniatuurne mudel. Väike hall ratastega kast osutub robotiks, mida kasutatakse Tallinnas pakkide kohaletoimetamise testimiseks.
2017. aasta septembris toimunud EL-i digitaalvaldkonna tippkohtumisel pakkusid need robotid kohtumisel osalenud riigijuhtidele kommi. Federico Plantera annab meile põhjaliku ülevaate sellistest e-teenustest nagu näiteks digitaalne ID-kaart, elektroonilised patsiendiandmed, interneti teel hääletamine, digitaalne kodakondsus ja vaid hiirekliki kaugusel olev tuludeklaratsioon. See, mis mujal endiselt ulmevaldkonda kuulub, on siin igapäevane reaalsus. 24-aastane itaallane tuli Tallinnasse Erasmuse programmi raames ja jäigi siia. “Siin on uskumatu kogukonnatunnetus. Hierarhia on siin väga horisontaalne või sootuks olematu.” Kes midagi teha tahab, see seda teebki. Teises ruumis kohtume teabekeskuse projektijuhi Indrek Õnnikuga. Ta pühib üle nutitelefoni ekraani, logib oma telefoninumbriga sisse, klikib veel kaks korda ja ekraanile ilmub täidetud vorm: tema digitaalne tuludeklaratsioon. Vaata üle, kinnita, valmis! “Selleks kulub täpselt kaks minutit,” ütleb Õnnik naeratades ja hoiab väikest plastikkaarti trofeena käes. ID-kaart on Eesti digitaalühiskonna sümboliks. Eestlased kasutavad seda igapäevaste ostude eest tasumiseks ja boonuspunktide kogumiseks. See kaart on korraga nii sõiduki dokument, juhiluba kui ka digiallkirjastamise vahend. Õnnik näitab meile lihtsalt nalja pärast, kuidas ta saab nutitelefoni kaudu oma autot müüa: “Kõik andmed nagu esmaregistreerimine, läbisõidunäit ja ülevaatused on salvestatud digi-ID alla. Kogu teave on kättesaadav eesti.ee internetiportaalis, kus ostjal tuleb vaid end identifitseerida ja andmed kinnitada ning auto ongi müüdud.’’ Õnnik saab portaali kaudu ka ravimiretsepti tellida. Ta helistab oma perearstile, kes kontrollib tema patsiendiandmeid ja väljastab retsepti – samuti digitaalse. Kodus saab Õnnik oma ID-kaarti kasutades alati vaadata, kes ja millal on tema tervist puudutavaid andmeid vaadanud. “Internetis ei saa teha ainult kolme asja,” ütleb Õnnik laialt naeratades: “Abielluda, lahutada ja kinnisvara osta.”
e-Estonia esitluskeskus asub linna digtaalses südames, Ülemiste kvartalis. See kvartal on tõusnud lausa kultuslikku staatusesse – Skype programmeeriti peamiselt just siin. Tänaseks on sellel üle 100 kõrvalfirma. On
lõunasöögiaeg ja inimesed valguvad oma kontoritest välja, et siis võileibade ja salatitega tagasi tulla. Digitaalvaldkonna tippkohtumise ajal sõitsid siit mitte väga kaugel kaks isejuhtivat bussi. Vaid mõne kuuga loodi
süsteem, mis sõidutas tippkohtumise külalisi reisisadamast kesklinna.
Professor Robert Krimmeri jaoks rõhutab see näide üht Eesti rahva peamist omadust: “Siin ei kardeta digirakendusi. Inimesed püüavad alati uusi võimalusi leida. See tähendab, et siin kavandatakse ja tehakse kõik alati digitaalsena. Seda, mida ei ole võimalik digitaliseerida, lihtsalt ei tehtagi.” Austria päritolu Robert Krimmer on elanud Tallinnas juba mitu aastat ja töötab Tehnikaülikoolis e-valitsemise professorina. Ta kirjeldab Tallinna kui “täiesti tavalist linna, mis on aga olemas ka digiversioonina.” Krimmeri arvates on põhjus, miks Tallinna elanikud nii üksmeelselt ja järjekindlalt digitaliseerumist järgivad, riigi suuruses: “Eesti on väga väike riik ja inimesed on siin omavahel alati väga tihedalt seotud olnud. Kõik tunnevad kõiki.” Krimmer võrdleb digitaliseerimise staatust Mozarti omaga kodumaal Austrias: “Kõik eestlased samastavad end oma riigi digitaliseerumispingutustega.” Teine digitaliseerimisega seotud tähelepanek on kiirus. “Ühiskond
areneb välgukiirusel. Eestlasega ei saa teha plaane kaks nädalat ette, sest vahepeal võib väga palju juhtuda.” Üks Krimmeri uurimisvaldkondi on e-hääletamine. Eestlased on e-hääletanud aastast 2005. Seda, kuidas
see käib, tutvustab Youtube’i videos aastatel 2014 – 2017 Eesti peaministriks olnud Taavi Rõivas. Hääletusperioodil saavad kodanikud hääletada nii palju, kui soovivad – lõpuks läheb arvesse vaid kõige viimane hääletus. Krimmer ütleb, et see protseduur on kindlalt kanda kinnitanud, aga valimisaktiivsus ei ole
selle meetodi tõttu siiski oluliselt suurenenud. “Ootus, et see samm poliitilist aktiivsust tõstab, ei ole tänaseks veel täitunud.”
Valdek Lauri ja Risto Hanseni uks on lukus ja uksekell puudub. Külastajad pääsevad hoonesse vaid telefonikõne või sissepääsukaardi abil. Uksel olev väike seade piiksub ja uks avaneb. Kaks sõbralikku meest juhatavad meid valgesse, puhtasse, mugava diivani ja kahe tugitooliga koosolekuruumi. EL-i eesistumistiimi koosseisus Eesti valitsuse heaks töötavad Laur ja Hansen on noored leiutajad, kellel on Tallinnas oma ateljee. Nad hakkavad otsekohe 3D-printeriga valmistatud mänguasjadest ja kultiveeritud lihast rääkima. Muuhulgas vastutavad mehed isejuhtivate sõidukitega seotud rakenduste eest. “Augustis sõitsid meie isejuhtivad bussid kuu aega linnas ringi ja neist said tõelised tõmbenumbrid. Inimestel oli väga lõbus neid järele proovida.” Laur ütleb, et on oluline anda inimestele uute tehnoloogiatega tutvumiseks aega. “Nüüd ei ole linnas isejuhtivate autode kasutuselevõtmise teel enam olulisi takistusi.” Linnaelanikud on selleks valmis. Samuti usub Laur, et isejuhtimine muudab linnatänavad turvalisemaks. “Ja see ühendab inimesi. Kui praegu sõidab buss maapiirkondadesse vaid kord päevas, siis varsti saavad inimesed isejuhtivate autodega näiteks arsti juurde või sõpradele külla sõita. See muudab ühiskonna ühtsemaks.” Eestlased on valmis vastu võtma väljakutseid, mida mujal takistusteks peetakse: “Hetkel tegeleme isejuhtivaid autosid puudutava õigusraamistiku väljatöötamisega. Põhimõtteliselt vastutab see, kes istub juhiistmel – olenemata sellest, kas ta juhib ise või laseb autol seda teha.” Eesti ettevõte Guardtime on pakkunud ka plokiahelal põhinevat lahendust, et tuvastada ja vältida juba algstaadiumis võimalikke häkkimisi isejuhtivatesse ja võrgustatud autodesse.
Isejuhtivate autode väljatöötamine annab aimu eestlaste meelestatusest turvalisuse ja uute tehnoloogiate suhtes. Professor Jarno Limnéll, Eesti küberturvalisuse ekspert Helsingi Ülikoolis, eelistab asendada mõiste “turvalisus” mõistega “usaldus”: “Ilma tugeva usalduseta ei saa digitaalühiskonda luua.” Teistes Euroopa riikides seisab ta sageli silmitsi kartusega, ent Tallinnas on kõik, mida saab digitaliseerida, digitaliseeritud. “Elanikkond on veendunud, et valitsus teeb kõik vajaliku digitaalse infrastruktuuri kaitsmiseks,’’ ütleb ta. Samuti suudetakse panna vastu võimalikele rünnakutele. “See on nii sellepärast, et esiteks me teavitame inimesi kõikidest ohtudest. Teiseks tagame me selle, et meie kodanikel oleksid vajalikud oskused digitehnoloogiate kasutamiseks.” Marten Kaevatsi sõnul on Eesti mentaliteet enamiku riikide omale risti vastupidine – digiallkirjastatud lepinguid peetakse meil palju turvalisemateks, sest käsitsi paberile kirjutatud allkirju saab võltsida. Linn tunneb end täiesti mugavalt ka beetatestija rollis. “Me tolereerime vigu ja katkestusi. Täiuslikke lahendusi ei ole olemas. On ainult beetaversioonid, mida me pidevalt täiustame,” ütleb ta. Eestlaste rahvuslikku psüühikat iseloomustab pidev valmisolek millegi uue jaoks.
Ja seda isegi kõige nooremate eestlaste puhul. Jakob Westholmi Gümnaasium on Kassisaba kvartalis asuv vana kool. Koolimajal on tugevad parkettpõrandad ja krigisevad puituksed, ent peaukse kõrval särab väike kaardilugeja. Hoonesse pääsemiseks peavad õpilased ja õpetajad end siin registreerima. Tunni ajal töötavad kõik lapsed nii tahvelarvutite, õpikute kui ka täitesulepeadega. Hetkel õpitav teema on projitseeritud tahvli kõrvale. Tahvelarvutite kaudu ühendatud õpilased kirjutavad oma küsimused arvutisse ning need ilmuvad seinale, kus neid hinnatakse ja kommenteeritakse. Klassi ees seisavad kaks õpetajat: ühiskonnaõpetust õpetav Kettrud Väisanen ja tehnoloogia eest vastutav Aet Mikli, kes kontrollib pidevalt õpilaste tahvelarvuteid, kui ta just klassi ees arvuti taga ei istu ja esitlust ei juhi. “Kui meil on vähegi võimalik digisüsteemidega töötada, siis me seda ka teeme,” ütleb IT-spetsialist. Nutitelefonid ei ole keelatud, vaid hoopis koolitundi kaasatud. “Õpilased peaksid õppima, kuidas tehnoloogiat kasutada,” ütleb ta. Klassipäevik ja tunniplaan on digitaalsed ning lapsevanemad saavad neid läbi interneti vaadata. eKool on selleks vastava rakenduse loonud. Äsja kolis eKool oma uude kontorisse Tallinna Telliskivi loomelinnakusse, kesklinnas asuvasse endisesse tööstuskompleksi. Selles ideede jaoks viljakas paigas asub mitmeid ateljeesid ja stuudioid ning alternatiivsed kohvikud meelitavad ligi noori inimesi. eKooli tegevjuht Tanel Keres töötas koos oma meeskonnaga välja pilvepõhise haldussüsteemi koolidele. Õpetajad kasutavad seda süsteemi hinnete, koduste tööde, puudumiste ja õpet puudutavate teemade sisestamiseks. Lapsevanemad tutvuvad nende andmetega, võtavad õpetajatega ühendust ja ei pea oma lapse haigestumisest teatamiseks enam kooli helistama. Keres on ka ise kahe kooliealise lapse isa. Ta teab täpselt, mida tema lapsed parajasti koolis õpivad, millal neil kontrolltöö on või millal toimub järgmine lapsevanemate koosolek. Samuti saab ta sõnumi, kui tema laps koolitundi ei ilmu. Digitaalset klassipäevikut ja tunniplaani kasutatakse aastast 2002 peaaegu igas Eesti koolis. Andmekaitse pärast ei muretse keegi. “Õpetajad saavad vaadata oma õpilaste hindeid ka teistes ainetes. Lisaks registreeritakse iga profiili külastus,” selgitab Keres. Rakendus säästab õpetajate tööaega ning muudab koolipäeva tõhusamaks ja läbipaistvamaks.
Õhtul enne linnast lahkumist külastame Arsi maja kultuurikompleksis tegutsevat Hispaania kunstnikku Mar Caneti. Hoone tundub kuidagi hüljatuna ja hooletussejäetuna. Fassaadil on risti-rästi elektrijuhtmed, torud ei vii kuhugi ja vana prožektor koliseb tuule käes. Stuudio 312 on täis kaste ja kappe ning on kuulda rütmilist kopsimist. Canet asutas koos Varvara Guljajevaga kunstilise duo nimega Varvara & Mar. Ta istub oma laua taga ja vastab e-kirjadele. Toas olev kolleeg pildistab isikuandmeid ostvat ja müüvat poodi sümboliseerivasse installatsiooni “Data Shop” kuuluvaid plekkpurke. Igas purgis on andmekandja kunstniku Facebookist, Google Takeout’ist, Visalt ja Mastercardilt pärit isikuandmetega. Purgi sisu on märgitud sildile. “Meie kunst uurib inimeste ja masinate vahelist suhet,” ütleb Canet. Ta kirjeldab seda, mis andmetega juhtub, kes neid kogub ja kasutab kui “digiühiskonna jõuvälja.” Rütmiline kopsimine valjeneb. Kaks metronoomi liiguvad erinevas rütmis. Nad on ühendatud seadmega, mis salvestas kuue kuu jooksul mõlema kunstniku südamelööke. Kunstnike südamete rütmid määravad ära metronoomi rütmi. Alati, kui tempo aeglustub, ütleb Mar: “Nüüd me magame.”
Küberruumi pealinn paneb ka südame kiiremini lööma. Tallinna nähtamatu pool on meie jaoks käegakatsutavaks muutunud. Sellega, et Wi-Fi on tänu 1000 kuumpunktile kättesaadav terves linnas, harjub kiiresti. Tallinn on inspireeriv ja põnev, nooruslik ja energiat täis. Marten Kaevats selgitas meile, et füüsiline kohalolek on siiski ka küberruumis oluline – sõpradega saadakse ikka linnas kokku ja juuakse klaasike õlut. Tema missiooniks ei ole mitte ainult digitehnoloogiate ja teenuste paigaldamine, vaid ka kogukondade loomine nende ümber. Kaevatsi sõnul on eelarvamus, et virtuaalmaailm vähendab igapäevast reaalset sotsiaalset läbikäimist, mõneti õigustatud. Ent samas on see ka lihtsasti välditav. “Virtuaalmaailmas on näost-näkku kohtumisi palju lihtsam korraldada.” Eriti lihtne on endaga sarnaselt mõtlevaid inimesi oma ideedesse kaasata ja asju ajast ja kohast sõltumatult juhtuma panna. Kaevats on juba pikalt planeerinud laienemist linna piiridest kaugemale. Ta nimetab oma kontseptsiooni “hüperlokaalseks elumudeliks”: “See on maailm, kus füüsiline asukoht ei ole oluline, sest terve maailm on kõikjal kättesaadav.” Inimesed saavad taotleda Eesti e-residentsust, et asutada Eestis ettevõtet ja võivad kasutada samal ajal Šveitsi tervishoiusüsteemi ning veel mõne teise riigi pangateenuseid. “Me peame endiselt võõraste kogu maailmast pärit inimeste vahel usaldust looma,” ütleb Kaevats. Tallinn on elavaks tõestuseks, et digitehnoloogiad on selleks võimelised.
DIGITAALNE EUROOPA
Digitaalühiskond on ka Euroopa Liidu eesmärgiks. Ühtset digiturgu puudutavas dokumendis on kirjas: “Ehitades nutikamaid linnu ja parandades juurdepääsu e-valitsemisele, e-terviseteenustele ja digioskustele loome tõeliselt digitaalse Euroopa ühiskonna.”
ec.europa.eu/digital-single-market
Audi Urban Future Initiative
2010. aastal lansseeritud Audi Urban Future Initiative on platvorm rahvusvahelisele interdistsiplinaarsele dialoogile mobiilse tuleviku teemal. See algatus on inkubaator uutele ideedele, mille eesmärgiks on parandada elukvaliteeti meie linnades.