Just selliste sõnadega alustab Kristjan Järvi oma juttu, kui saame kokku, et rääkida mai lõpus Tallinnas toimuvast festivalist “Practical Spirituality”, mis paneb punkti ERSO 91. hooajale. Aga kindlasti mitte Kristjan Järvi ja ERSO koostööle, sest õhus tundub olevat ideid, mille taga kumab pikem perspektiiv. “Orkester ei ole lihtsalt mingi vahend, et esitada juba olemasolevat repertuaari. Pole mõtet teha seda, mida teevad ka kõik teised orkestrid. ERSO ei peaks olema vaid üks neist ajast ja arust nähtustest, mis eksisteerivad ka kõigis muudes riikides. Need, mida hoitakse elus pelgalt kohusetundest. Kui me kutsume ERSO-t Eesti rahvusorkestriks, siis see peakski esindama rahvast, kellel on oma riik. Oma riik, see tähendab, et sul on oma kultuur, oma juured – ja need on täiesti erinevad teiste rahvuste kultuurist ja juurtest.”

Kristjan Järvi idee on, et riigi esindusorkester peaks olema ühiskonnas üks võimas eestvedaja. “Orkester ei
saa olla lihtsalt nõuete täitja. Nagu ese, nagu diivan, mille peal inimesed istuvad. See peab olema niisugune, mis panustab, loob, annab lootust… Praegu me orkestri olemust sellisena ei näe. Ma ei räägi Eestist, ma räägin sellest,
mis toimub kogu maailmas. Üle maailma on orkestritest kujunenud justkui prestiižiklubid. Eesti on väike, edumeelne ja innovatiivne riik, paljudes asjades teistest ees. Tahaksin ehitada ühe väikese mootori, mis võib-olla ükskord muutub suureks tehaseks. Tahan võtta klassikalise orkestriinstitutsiooni ja teha sellest ühe väga võimsa eestvedaja ühiskonnas. Ja sellisena võiks ERSO olla eeskujuks paljudele maailma orkestritele.”

“Ei, Berliini Filharmoonikud ei ole kopitanud, London Symphony Orchestra, Orchestre de Paris, New York Philharmonic
ei ole kopitanud. Aga need on prestiižiklubid. Inimesed, kes ei kanna Rolexit, ei hooli sinna kuulumisest. 99% inimkonnast ei saa seal osaleda. Miks sport on nii esipinnal? Miks me kõik oleme huvitatud igasugustest poplauljatest, kergemast meelelahutusest? See annab energiat ja särtsu laiadele massidele. Minu meelest orkestrimuusika ja orkester kui vahend – selline loom nagu orkester – on palju huvitavam, kui inimesed arvavad. Stereotüüp ja eelarvamus on aga tugev – arvatakse, et inimesed peavad teadma, mida nad lähevad kuulama. Peavad teadma, mis see orkester on. Peavad istuma kõik reas saalis, mis näeb väga kiriku moodi välja. Nad ei tea ehk isegi, kuidas seal käituda. Välja arvatud need, kes kuuluvad prestiižiklubisse – nemad teavad.”

“Meie töö on toetada avatud mõtlemist. Mitte nii, et meie oleme väga tõsised ja teeme väga tõsist tööd. Ma ei räägi praegu ERSO-st, vaid kõigist orkestritest. Olin just Gos-orkestriga (Московский государственный академический симфонический оркестр) Hiinas. Nad ütlesid, et sa oled nii eriline dirigent, sa kogu aeg naeratad. See kutsub aga esile samasuguse reaktsiooni – nad naeratavad vastu! Seal orkestris on tõesti kurjad vennad, aga kui ütled neile: “Kuulge, kas ei saa natuke rõõmsamalt?”, siis – saab küll! Ja lõpuks on nad nii lahtised ja rõõmsad, sest tegelikult inimesed ongi lahtised ja rõõmsad.”

Sel kevadel lõpetab ERSO hooaja suurejoonelisemalt kui tavaliselt. Iga-aastase hooaja lõppkontserdi asemel toimub
lausa neljast kontserdist koosnev ühtse sõnumiga festival. Festivali lähtepunktiks on igatsus tähenduse ja transtsendentsuse järele – muusika kui vahend religiooni, kosmilise vibratsiooni ja harmoonia tunnetamiseks.
Festivali kunstiline juht ja dirigent Kristjan Järvi rõhutab, et me tõstatame nende kontsertidega terve rea küsimusi:
“Kes me oleme? Mis on eksistents? Mis eesmärgil inimene üldse teeb oma asju? Kas me kasutame oma aega millegi tõelise loomiseks? Mis on üldse tõeline? Ja muide – festivali nimi on “Practical Spirituality”. Aga mis see spirituaalsus on? Kas vaimsus? Mugavus? Osalus? Kas vaimsust saab üldse praktiliselt ellu viia? Festivali ülesanne ongi küsida neid küsimusi, mida me igapäevaelus endalt ei küsi. See on arutlus iseenda ja ühiskonnaga. Mida me siin maailmas teeme ja miks? Kas seda on vaja? Kui on vaja, siis mis on meie tegevuse eesmärk?”

Kristjan Järvi rõhutab korduvalt ideede olulisust ning seda, et asjade teostamiseks peab olema põhjus, käivitav
jõud, impulss… “Ainukesed asjad, mis elus edasi viivad ja mis raha tekitavad, on ideed. Kui sa võtad mingi uue asja ette, oled sa nagu leiutaja. Sa pead vägevalt ja nutikalt kõik läbi viima – algul vaid iseenda käsutuses olevate vahenditega, sest ei saa ju kelleltki toetust küsida asja eest, mida veel ei eksisteeri. Iseenesest ei avane ükski uks, kõik astmed on vaja ise leiutada. Hea idee ja selle teostamine on nagu ehitusprojekt, mis kogub toetajaid ja kaasamõtlejaid – inimesi, kes mõistavad seda, usuvad sellesse ning tahavad omalt poolt kaasa lüüa. Need on inimesed, kes näevad seda sündmust kui esitlusobjekti mitte ainult neile endale, vaid kogu Eestile.”

ERSO hooajalõpu festival ühendab omavahel tänapäevase popmuusika ja klassika. Lisaks Kristjan Järvile ja ERSO-le on festivalil kandev roll kahel suurepärasel muusikul, kes meie kontserdilavale jõuavad esmakordselt – need on Islandi pianist Víkingur Ólafsson ning Saksa helilooja ja elektronmuusik Sven Helbig. Igal kontserdil on teoseid, mis kõlavad Eestis esmakordselt. “Me toome siia midagi sellist, mis on maailmakultuuri osa, aga mis ei ole meieni varem jõudnud,” põhjendab Järvi esinejate ja kavavalikut.

Avakontsert sai nime Ameerika ühe enim esitatud helilooja John Adamsi klaverikontserdi järgi. Seda tuleb mängima Víkingur Ólafsson, keda New York Times on nimetanud lausa Islandi Glenn Gouldiks. “Adamsi kontserdi õpib ta ära just minu palvel,” rõõmustab Järvi. “See on väga mitmekihilise tähendusega teos. “Century Rolls” – üks sajand veereb teise sajandisse, lisaks kajastub selles teoses klaveri areng klavessiinist kuni süntesaatorini välja läbi kõigi tehnoloogiliste vaheetappide. 20. sajandi alguses olid muide väga popid isemängivad klaverid. Ja Víkingur Ólafsson ise on ka väga huvitav kuju – suurepärane pianist, kellega meil on väga sarnased muusikalised maitsed.”

Richard Straussi meeleolukas ja piltlik “Sinfonia domestica” ehk “Kodune sümfoonia” on omanäoline teos, mis kajastab ühte päeva helilooja perekonna elus. Peategelasteks on Richard Strauss ise, tema abikaasa Pauline ning nende poeg Franz. Kristjan Järvi valgustab ka teose loomise tagamaid: “Strauss kirjutas oma “Sinfonia domestica” ettekujutusega sellest, milline on tema arvates Ameerika. See on Saksamaal kirjutatud teos, kuid kogu teose loomise aja mõtles ta uuest ameerikalikust kõlamaailmast. Teose esiettekanne toimus Carnegie Hall’is helilooja ainukesel reisil Ameerikasse. Ta esindas selle teosega oma rahvast, aga oli sellega nii progressiivne, et näitas ameeriklastele midagi sellist, mis oli isegi Ameerikas uus. Meie arvame, et Ameerika on progressiivne. Jah, erasektoris ehk tõesti, aga valitsuse tasandil pigem väga konservatiivne. Eestit näen ma väga progressiivsena. Kõik
meie sotsiaalküsimused, keeleküsimused, ühiskonna- ja keskkonnaküsimused on tegelikult lahendatud palju pragmaatilisemalt kui paljudes teistes riikides. Tulen just Hongkongist. Seal on raha kohe kosmeetiliselt näha – kõik need pilvelõhkujad ja sära. Aga samas peab oskama vaadata ka fassaadi taha. Selle luksuse saavutamisel on olnud palju ohvreid, kes ise ei saa neist väärtustest kuidagimoodi osa.” Kogu festivali avateos on Max Richteri “Infra”, mida Kristjan Järvi hindab fantastiliselt ilusaks teoseks ning pakub kohe Youtube’i vahendusel ka katkendit kuulamiseks. “See algab elektroonikaga, alles siis hakkavad lisanduma orkestrihääled. See on nagu ebaselgusest selguse või kaosest korra tekkimine. Nagu kevadine tärkamine. Infra on justkui kõige alus, põhiline vundament – see, mis on kõige-kõige rohkem päris. See, mille peale kõik ülejäänu rajatakse. Nagu infrastruktuur. Siit edasi saamegi küsida, mis on meie jaoks päris. Iga inimese jaoks on see erinev.”

Avakontsert sai nime Ameerika ühe enim esitatud helilooja John Adamsi klaverikontserdi järgi. Seda tuleb mängima Víkingur Ólafsson, keda New York Times on nimetanud lausa Islandi Glenn Gouldiks. “Adamsi kontserdi õpib ta ära just minu palvel,” rõõmustab Järvi. “See on väga mitmekihilise tähendusega teos. “Century Rolls” – üks sajand veereb teise sajandisse, lisaks kajastub selles teoses klaveri areng klavessiinist kuni süntesaatorini välja läbi kõigi tehnoloogiliste vaheetappide. 20. sajandi alguses olid muide väga popid isemängivad klaverid. Ja Víkingur Ólafsson ise on ka väga huvitav kuju – suurepärane pianist, kellega meil on väga sarnased muusikalised maitsed.”

Richard Straussi meeleolukas ja piltlik “Sinfonia domestica” ehk “Kodune sümfoonia” on omanäoline teos, mis kajastab ühte päeva helilooja perekonna elus. Peategelasteks on Richard Strauss ise, tema abikaasa Pauline ning nende poeg Franz. Kristjan Järvi valgustab ka teose loomise tagamaid: “Strauss kirjutas oma “Sinfonia domestica” ettekujutusega sellest, milline on tema arvates Ameerika. See on Saksamaal kirjutatud teos, kuid kogu teose loomise aja mõtles ta uuest ameerikalikust kõlamaailmast. Teose esiettekanne toimus Carnegie Hall’is helilooja ainukesel reisil Ameerikasse. Ta esindas selle teosega oma rahvast, aga oli sellega nii progressiivne, et näitas ameeriklastele midagi sellist, mis oli isegi Ameerikas uus.

Meie arvame, et Ameerika on progressiivne. Jah, erasektoris ehk tõesti, aga valitsuse tasandil pigem väga konservatiivne. Eestit näen ma väga progressiivsena. Kõik meie sotsiaalküsimused, keeleküsimused, ühiskonna- ja keskkonnaküsimused on tegelikult lahendatud palju pragmaatilisemalt kui paljudes teistes riikides. Tulen just Hongkongist. Seal on raha kohe kosmeetiliselt näha – kõik need pilvelõhkujad ja sära. Aga samas peab oskama vaadata ka fassaadi taha. Selle luksuse saavutamisel on olnud palju ohvreid, kes ise ei saa neist väärtustest kuidagimoodi osa.”

Kogu festivali avateos on Max Richteri “Infra”, mida Kristjan Järvi hindab fantastiliselt ilusaks teoseks ning pakub kohe Youtube’i vahendusel ka katkendit kuulamiseks. “See algab elektroonikaga, alles siis hakkavad lisanduma orkestrihääled. See on nagu ebaselgusest selguse või kaosest korra tekkimine. Nagu kevadine tärkamine. Infra on justkui kõige alus, põhiline vundament – see, mis on kõige-kõige rohkem päris. See, mille peale kõik ülejäänu rajatakse. Nagu infrastruktuur. Siit edasi saamegi küsida, mis on meie jaoks päris. Iga inimese jaoks on see erinev.”

Island ja Eesti on kaks väikest põhjamaist riiki, mis on ühtpidi omavahel väga seotud – tunnustas ju just Island esimesena Eesti iseseisvust 1991. aastal. Geograafiliselt oleme aga väga erinevad, asudes Järvi sõnul “absoluutselt kahel erineval Põhjamaade piiril. Island kuulub ju ka Läänemereriikide hulka. Ka nende iseseisvus tuli tegelikult sada aastat tagasi. Just 1918 tunnustas Taani neid küll oma osana, kuid siiski eraldatud osana. Tõelise vabaduse sai Island alles pärast II maailmasõda.”

Saksa helilooja, produtsent ja arranžeerija Sven Helbig kuulub sellesse põlvkonda, kelle jaoks enam klassikalise ja popmuusika vahel piire ei eksisteeri. Tema “Taskusümfooniad” (“Pocket Symphonies”) on tosin umbes kolme minuti pikkust teost, kus helilooja on püüdnud klassikalise sümfooniavormi sisukuse ja sügavuse mahutada kompaktsesse laululikku vormi, suurt orkestrit toetamas elektroonika. Helbigi “Ma söön päikest ja joon vihma” tegeleb aga inimeste ja looduse vaheliste suhetega, kulmineerudes masinate ajastu lõpuga. Teos on kirjutatud koorile ja elektroonikale ning see on festivali ainuke kontsert, kus ERSO muusikud ei osale, küll teeb aga kaasa kammerkoor Voces Musicales.

“Üks kõige huvitavamaid ja paremaid praeguse aja Saksa heliloojaid Sven Helbig on samas programmis Wagneriga.
Muide, Wagneri eesmärgiks oli Gesamtkunstwerk (sünteeskunstiteos, mille idee lähtub muusika, teksti, lavategevuse ja -kujunduse, kostüümide ning valguse koosmõjust vaatajale – toim). Mina püüan saavutada umbes sama, aga vahendid on tänapäevased – ma panen kokku sümfooniaorkestri, laserid, elektroonika... Helbig on kirjutanud orkestratsioone Rammsteinile, ta töötab koos Pet Shop Boys’iga. Väga popmuusikalembene kuju, kes samas on süvamuusika üks tippheliloojaid. Ta kuulub selliste heliloojate hulka, kes tegelevad uue muusikaesteetikaga. See suund sai alguse Philip Glassi, Steve Reichi, isegi Arvo Pärdi ja teistega, kes kirjutavad pigem kergemas vormis, aga sügavat, ilusat ja inimestele hästi arusaadavat muusikat. See on vaimulik helikunst, mis ei ole samas religioosne – pigem spirituaalne, vaimne.

Helbigi “I Eat the Sun and Drink the Rain” kannab sama filosoofiat nagu Wagneri “Ring”. Ring – see tähistab lõpmatust.”

Küsija sissetoodud autoteema lahendab Kristjan Järvi elegantselt, öeldes kohe alustuseks, et talle isiklikult ei ole
auto üldse tähtis, kuid ta mõistab, et paljudele on. Tänu liikuvale eluviisile ja suurtele vahemaadele, mida tal läbida
tuleb, kasutab ta ise väga olulise transpordivahendina hoopis lennukit. Linnades tavatsetakse aga dirigente ikka
sõidutada. Ning sujuvalt viib ta ka autoteema taas vaimsuse peale. “Autoteema sobib väga, kui me räägime vaimsusest.
Auto ei ole ainult praktiline vahend, millega ühest kohast teise liikuda. See näitab sinu suhet iseendaga, oma
eluga, teistega. Disaini mõttes on autodes esindatud ka esteetiline külg. Ma ei räägi nii palju brändi prestiižist. Sa
võid omada Fordi, mida sa väga armastad, või Bentley’t. Kõikidel minu sõpradel – ja ma ei valeta praegu! – on Audid. Minu vanematel ei ole, aga minu sõpradel on. Just need A7-d. Ükskõik, kus riigis sa oled, kas Saksamaal, Ameerikas või Venemaal. Põhiline on ikka Audi, BMW, Volkswagen, Mercedes – autokultuur ongi Saksa kultuur, no natuke ka Jaapanit, Ameerikat, Itaaliat.”

Teistest erinemine ja omanäoline olemine on ilmselgelt teemad, mis Kristjan Järvi jaoks on üliolulised. “Ei ole mõtet võrrelda ERSO-t Berliini Filharmoonikutega. ERSO-st ei saa kunagi Berliini Filharmoonikuid. Hea et on olemas ERSO, hea et on olemas Berliini Filharmoonikud.

Ei ole vaja tahta olla keegi teine. Aga kui sa tahad olla teistest erinev, siis sa teed hoopis täiesti oma brändi, mis on
võib-olla isegi parem ja kallim kui teised. Just selles suunas võikski ERSO liikuda.

Minu arvates on see provintslik mõtlemine, kui kõik peab olema sama nagu teistel. Kui peame olema kõik ühes pundis, ühesugused. See on nagu keskkoolimentaliteet, et peame kellegi klikki kuuluma, kellegi järgi joonduma. Tõeliselt globaalne lähenemine on aga see, kui sa julged olla omanäoline, julged erineda.

Sinu oma saavutused tõestavad ennast ise ja need on see päris värk, mida ka teised inimesed tunnustavad. Need on saavutused, mida just sina isiklikult oled saavutanud, mitte mingid kollektiivi üldised tulemused.”

“Orkestris on 100 inimest – selle massiga on väga raske midagi saavutada, kui sa hakkad suusõnaliselt asju arutama. Ainuke vahend nendega suhtlemiseks on muusika. Minu arvates tuleb tekitada orkestrile või elanikkonnale keskkond, mis võimaldab saavutada palju kõrgema visiooni ja asjadest arusaamise. Tuleb julgeda olla eriline. Ilma selleta oleme me lihtsalt üks rahvas, järjekordsed Euroopa elanikkonna liikmed, sama finantssüsteemiga, aga lihtsalt teise nimega. Kuna meil on selline väike riik, siis on meil võimalus hoopis teistmoodi kõigele läheneda. Ka orkester peab olema midagi väga erilist – pakkuma siinsele publikule innovatiivses kontekstis seda, mis on maailmas parim. Aga kui me välja läheme, siis on meie esindusplatvorm Eesti. Samamoodi on Audiga – kõik räägivad, et Saksa auto, aga sellest on juba ammu kujunenud rahvusvaheline standard. Audi on olnud ERSO-le väga hea eeskuju ja suurepärane partner.”

• “21. sajandi artisti arhetüüp, laia haardega muusik, kes tegutseb ilma silmaklappide ja piirideta.” (ResMusica)
• “Üks osavamaid ja innovatiivsemaid kavade koostajaid.” (Reuters)
• Tema kontserdid on “elu paremaks muutvad.” (Herald Scotland)
• Sündinud 13. juunil 1972 Tallinnas
• Õppinud Manhattani muusikakoolis klaverit, Michigani ülikoolis dirigeerimist ja täiendanud end Salzburgi Mozarteumis pianistina
• Oma innovatiivsete ideede elluviimiseks on Kristjan Järvil väljundeid üle kogu maailma: ta on Leipzigi Raadio (MDR) sümfooniaorkestri peadirigent, New Yorgis resideeriva klassikale, hip-hopile ja džässile pühendunud Absolute Ensemble’i asutajaliige ja dirigent, Baltic Sea Philharmonic’u asutajaliige ja dirigent ning isikliku produktsioonifirma Sunbeam Productions juht.
• Külalisdirigendina juhatab ta orkestreid üle maailma, tema käe all on mänginud London Symphony Orchestra,
Orchestre national de France, Orchestre de Paris, Berliner Philharmoniker, Washingtonis tegutsev National Symphony Orchestra, Minnesota Orchestra, NHK sümfooniaorkester Jaapanis jpt.
• Ta on salvestanud muusikat enam kui 60 albumile alates Hollywoodi filmimuusikast ning erinevaid auhindu pälvinud salvestistest mainekatele plaadifirmadele Sony ja Chandos kuni omanimelise sarjani “Kristjan Järvi Sound
Project” (Naïve Classique).

1995 – debüüt ERSO ees
2006 – kontsert ERSOga Kihnu rahvamajas
2015 – “Pärt ja Mahler”, mille kandis üle rahvusvaheline telekanal Mezzo
2016 – “Luikede järv” Tallinnas
2016 – viis kontserti Hiinas (Shanghai, Wuhan, Peking, Dalian)
2017 – “Regular Crisis” Tallinnas
2018 – “Nordic Pulse”, “Practical Spirituality” Tallinnas